Kui vaikida, siis väga valjult: oma põlvkonna staari «näituste näitus» Kumus

Jevgeni Zolotko ruumi- ja heliinstallatsioon «Armastus», 2021/2024. Installatsiooni helitaust: Ülo Krigul. Foto: Rait Tuulas

Jevgeni Zolotko «Aadama saladus» on praegu 40-aastase Tartu installatsioonikunstniku ja skulptori seni suurim isikunäitus – uutest ja varasematest teostest komponeeritud tervik hõlmab kogu Kumu viimase korruse.

Seni pikima lause artikuleerimiskatse muidu pigem sõnu valivalt ja tõlgendusi trotsivalt kunstnikult, «näituste näitus», nagu ta ise ütleb. Mitte siis niivõrd publikusõbralikum biograafiline retrospektiiv või kronoloogiline best of-tüüpi hitikogumik varasemast nii umbes viieteistkümnest aastast, mil Zolotko oma põlvkonna ühe (au)hinnatuma kunstnikuna Eesti kunstiväljal jõuliselt esile kerkinud on. See olnuks juba mingi teine näitus. Ja milleks üldse? Tema loomingu austajad mäletavad niigi.

Puuduvad näiteks talle esimesel Köler Prize’i nominentide näitusel rahvusvahelise žürii peapreemia toonud hallist tselluvillast ehk purustatud trükitekstide massist pressitud raamatud («Üks päev riigiarhiivitöötaja elust», 2011). Pole ka taastoodetud vaimukaid kontseptuaalseid installatsioone kunstniku nooruspõlvest («Tunneli lõpus ei paista midagi peale valguse», 2009) ega võimsaid panoptilisi mudeleid tema esimestelt näitustelt («Hall signaal», 2009/2010, koostöös Toomas Miku ja kuraator Kiwaga).