Alati peab põhjendama, miks saab normaalsest inimesest tapja

Krimikirjanik Chris Carter tänavu mais Tallinnas kirjandusfestivalil HeadRead. «Ma võtan Hunterist ühe raamatu jagu pausi ja kirjutan ära unistuse loo, pealkiri on «Unistus». See on armastuslugu, aga trikkidega. Kuid mõrva pole,» lubab Carter. Foto: Dmitri Kotjuh

Sarimõrvarid harilikult ei ole vägivaldsed, nad lihtsalt tapavad ja inimesi huvitab just see, mis toimub mõrvari peas, ütleb maailma üks tuntumaid krimikirjanikke Chris Carter.

Mais kirjandusfestivalil HeadRead üles astunud Carteri sõnul ei tahtnud ta saada kirjanikuks, kuid selle elukutse avastamiseni viis teda unes nähtud armastuslugu, millest sai aga hoopis krimilugu.

Aitäh, et nõustusite andma intervjuu HeadRead 2024 viimasel päeval. Oleme viimase kolme päeva jooksul põgusalt kohtunud ja te tundute väsimatu. Kuidas suudate end motiveerida ning hoida oma energiataset kõrgel?

Ma armastan oma tööd. Ma ärkan üles, lähen oma pea sees olevasse maailma ja panen siis selle paberile. Kirjutamine on väga üksildane töö, sa ei tööta teiste inimestega, lihtsalt kirjutad. Elan üksi, nii et mõnikord võib minna terve nädal ja ma ei näe kedagi, ei räägi kellegagi.

Kui ma tuuritan ja reisin, meeldib mulle kohtuda lugejate ning hämmastavate inimestega. Inimesed on nii sõbralikud, nad armastavad mu raamatuid ja minu tegelasi, nad teevad kingitusi. Reisimine on lõbus aeg, sest ma pole üksi. Kui lähen oma raamatutest rääkima ja raamatutesse autogramme andma, on ruum inimesi täis. Nii tunned, et töö tasub end ära. Ma armastan seda, see on minu motivatsioon.

Kui teid nimetada rokkstaar-krimikirjanikuks, kas võtate seda kui komplimenti?

Jah, ma arvan küll. Kuigi arvan, et see on lihtsalt tätoveeringute ja pikkade juuste tõttu. Inimesed ütlevad mulle, et sa näed välja nagu Iggy Pop või Alice Cooper. Mind viidi siin indie-muusika festivalile. Tüdrukud tulid minu juurde ja ütlesid, et sa näed välja nagu siinne kohalik disainer. Ja siis nad näitasid mulle pilte.

Ja ma saan alati aru, miks inimesed küsivad: «Kas sa oled bändis?» Ma olin, enam mitte. Ma arvan, et see on fantastiline täiendus. Jah, mulle see meeldib.