ARVUSTUS Üks müstiline teekond maailma loomisest taasloomiseni

Lisanna Lajal
, suvereporter
Copy
Mütopoeetilised visioonid ja galaktilised kaadrid: «Emajõe sünd» Lodjakojas. 
Mütopoeetilised visioonid ja galaktilised kaadrid: «Emajõe sünd» Lodjakojas. Foto: Kristi Kuuse

Kulda tuleb. Nagu leiab ka Valdur Mikita lavastuse kavalehel: «Rikkalike paleontoloogiliste leidude järgi võiks Tartu kuulutada lisaks kultuuripealinnale ka evolutsioonipealinnaks. Niipea, kui linnas kopp maasse lüüakse, hakkab maa seest tulema puhast kulda.»

Oratooriumi loomine on muidugi suurejooneline ettevõtmine. Eriti huvitavaks kisub asi siis, kui seltskond spetsialiste on koos. Kellelt algimpulss? Kelle sõnad? Ja kust jookseb piir individuaalse ja kollektiivse loomingu vahel? Äkki peab lahti laskma püüdest iga üksiku looja funktsiooni mõista ja lubada mõjuda teosel tervikuna.

Emajõe-äärsesse lodjakotta saabudes ootab ees järsu langusega publikuala, oma 100 inimest mahub sinna kindlasti. Seisame vastamisi hiiglasliku ekraani ja kitsukese lavaruumiga. Saal on kahest küljest ümbritsetud rõdudega. Paremal rõduäärel, täitsa publiku pea kohal istub poiss õngega. Ta tõstab näpu suule ja sisistab tõredalt, rahvas vaikib ja etendus võib alata.

Tagasi üles