Juurikas. Uued seiklused Haudis ja Genis

Hingedepäev kalmistul. Foto: Madis Veltman

Ma pole kunagi klammerdunud minevikku, olen ikka ja alati vaadanud tulevikku. Tuleb lasta vanadel asjadel minna, et uued asjad saaksid tulla.​

Seepärast, kui ma surema hakkasin, ei kurvastanud ma sugugi. Surijatele tavapäraselt kuvatava tasuta video, mis valmib Telia ja Jupiteri koostöös ning kus elatud aastad justkui filmilindil kiiresti silme eest mööda kihutavad, kerisin veel kiiremini edasi. Mis sest arhiivikraamist ikka vahtida. Mõtlesin põnevusega, mis ootab ees. Kas satun paradiisi või põrgusse? Kas paradiis on tõesti nõnda igav paik nagu räägitakse? Kas põrgu on tõesti kuum koht?

Enne matuseid sai nalja omajagu. Ei oska täpselt seletada, kuidas surnu saab sotsiaalmeediat ja ajakirjandust jälgida, kuid minu suureks üllatuseks on see võimalik. Järelehüüdeid ja südamlikke postitusi lugedes imestasin, et mul oli nii palju parimaid sõpru. Kus nad kõik minu eluajal olid, kui vajasin kedagi, kes teeks väikse laenu kuu lõpuni? Ja miks nad siis minust nõnda kenasti ei kõnelenud? Isegi vana mürgikott Kännuämblik roomas urust välja ja avaldas südamliku nekroloogi, kus polnud peaaegu ühtegi solvangut, kui mitte arvestada tõsiasja, et mingil veidral kombel oskas Kännuämblik ennast kujutada minu elu peategelasena. Faktid olid valed ja meenutused suvalised. Hakka või kahetsema, et ise ei viitsinud memuaare kirjutada.