AK ⟩ Stepihunt huikas Emajõe kallastel

Jüri Leesment 2018. aastal Tartus. Foto: Sille Annuk

Kui toona 17-aastane Jõgeva koolipoiss Jüri Leesment oli lugenud Herman Hesse «Stepihunti», siis valdas teda äratundmisrõõm, millest ajendatuna sündis peagi samanimeline luuletus. Stepihundi vari jäigi autorit saatma ning 40 aastat hiljem avaldas ta samad värsid muutmata kujul oma luulekogus «Täna mängime elu» (2018). Aja palavikus nihkub nõnda eesriie luuletaja maagiliselt teatrilt, kus need, kel pole ükstapuha, võivad kuulda muinasaja ürgset üminat (lk 30) tegelikkusesse murdmas. Ning pärast etenduse lõppu algab kõik uuesti otsast peale (lk 14).

Jüri Leesmendi esikkogu «Vihm ei võõrasta» ilmus 1990. aastal, teine kogu «Saada mind kiusatusse» järgnes aastal 2007. Kriitika on neist mõlemast targu mööda vaadanud, sest fookusesse jäid ennekõike laulev revolutsioon ja Alo Mattiiseni viisistatud isamaalised laulud. Mida Leesment nüüd ise tollest ja eelnevast ajast mäletada tahab, selle on ta kirja pannud Paavo Kanguriga kahasse kirjutatud raamatus «Mässav vabaduslaulik», mis tuli trükist samuti 2018. aastal. Siinjuures lisagem, et noorena kirjutas ta veel palju laulutekste, ennekõike Riho Sibulale ja ansamblile Ultima Thule. Kuid paraku on laulukirjutaja Leesmendi elusaatus samane kui teistel temasugustel: tuntuiks saavad laulude viisistajad ja esitajad, ent sõnade autori nimi kipub enamasti unuma. Ometi mäletatakse laule peast just nende sõnade järgi!