NÄDALA RAAMAT ⟩ Teosetegu: essee James Joyce’i «Ulyssese» eestikeelse tõlke ilmumise puhul

Paul-Eerik Rummo lugemas katkendit tema tõlgitud James Joyce’i raamatust «Ulysses». Foto: Mihkel Maripuu

Oleksin ma kutseline kriitik, siis kirjutaksin sellise pealkirjaga raamatu. Ka raamatutegu oleks ju võimalik, aga see tähendaks, et iga raamat on teos. Siililegi selge, et nii see ei ole. Või kui, siis t-de topeldamine tuleks samuti kõne alla: raamattegu! Ehk siis raamat, mis teeb tegusid. Olen selle mõtte võtnud raamatust «Pilditegu» (Horst Bredekamp, eesti k 2020), mis räägib piltidest, mis heidetuna maailma, muutuvad iseseisvaks, isemoodi iseseisvaks. Nii seisab pildi tagaküljel, päris pealkirjast eraldi lisasõnum, lisaelavus: «Minu valmistasid meistri hoolivad käed». Või: «Kes mu varastab, sureb!»

Ka minu elus on olnud raamat, mis on mind teinud. See raamat, too teos on James Joyce’i «Ulysses». Ma kirjutaks ausalt, kuidas see juhtus. Kõigepealt kerkib silme ette pilt tahvlist, kuhu kriidi krigisedes tekivad tähed. Tähed on suured. Nii suured, et käsi, mis neid kirjutab, kaob silmist, vajub meelest, unub nagu unenägu. Vaevu mahuvad tähed tahvlile. Tähed neelavad tahvli alla. Alles seejärel, viimase klõnksu ajal, joonistub sõrmede taha kuuevarrukas, kust libiseb välja korralikult triigitud särk musta, tuhmilt helkiva mansetinööbiga. Siis korraga on ta kogu pilditäiuses meie ees. Midagi pole puudu ega jää üle ja meil on tunne, et kuhu me ka ei vaata, vaatab tema meid. Selle pilgu eest pole pääsu. Gustav Liiv (1923–2008), meie, inglise fillide õppejõud. Ja nimed, mida ta on tahvlile kirjutanud, on:

JAMES JOYCE

MARCEL PROUST

FRANZ KAFKA