KUNST JA POPP ⟩ Jaapani kõrval tundub Euroopa labane

Masaru Ozaki «Push Start Button P2» PoCos. Foto: Mihkel Maripuu

Peaaegu kõik, mis Jaapaniga seostub, on ka kuidagi cool. Kuidagi nii on. Tee mis sa teed või roni selle olukorra eest välja kas uksest või aknast.

Ükspäev klõpsasin Wikipedia lehele märksõna «Jaapani telekanalid» all. Tokyo Nippon TV, Tokyo Fuji TV, Tokyo TV Asahi jne, saabus loetelu. Kogu sissekanne oli stiililt ja olekult nagu küberpunk-ulme: kaablid, signaalid, tehnodata. Eriti meeldis mulle tõigake, et kaabeltelevisiooni hakati alguses vedama kaugetesse mägiküladesse, kuhu muud lained ei ulatanud. Kuidagi meeldiv oli sellise geopsüühilise mõtte lummuses uneleda.

Küberpunk on ulmežanritest ja võib-olla kirjandusžanritest üldse kõige popkultuuriteadlikum. Ta on lausa popkultuur ise. Žanri käilakujuks peetava William Gibsoni kuulsaim teos «Neuromancer» (1984) miksib Dashiell Hammettilt ja Raymond Chandlerilt laenatud hardboiled detektiivika varjulisi elemente 80ndate Tokyo põhjal modelleeritud neoonirikka tulevikuvisiooniga. Väga kaugel ei ole sellest ka mangale ja animele omane koomiksitunnetus. Kultuur aga on märkide ringliiklus ja nii on minu maitse jaoks parimad animed omakorda küberpungid («Akira», «Ghost in The Shell» jne).