/nginx/o/2024/06/04/16122533t1he073.jpg)
Mõned armastavad kangesti teistele õpetada, kuidas nood oma perekonnaelu peaksid elama. Ladina-Ameerikas olid selle jaoks isegi erilised maalid, mida teiste seas saab näha Kumus avatud näitusel «Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa.»
Kumus avati uus näitus «Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa». Möödunud neljapäeval olid Eestis The Phoebus Foundationi esindajad, et vaadata üle ja õnnistada soojade sõnadega sisse nende kogudest pärit kunsti väljapanek. Kumu direktor ja üks näituse kuraatoritest Kadi Polli ütleb, et see oli haruldane võimalus panna ise kokku näitus nii suure kunstikogu seast. Ligi kuuesajast teosest valiti Eestis näitamiseks veidi üle saja ning kunsti jagub lausa mitmele korrusele.
Mõte näituse sünnist ei tekkinud üleöö. Näituse teine kuraator Sirje Helme ütleb, et kõik sai alguse Kadrioru kunstimuuseumist, kus oli koroona-aegu avatud väljapanek The Phoebus Foundationi flaami kunsti kogudest. Pärast seda käis Sirje Antwerpenis taas Phoebus Foundationi kogusid vaatamas ning nägi imeilusat maali Uruguayst. Ei kulunud kaua aega kuni ta võttis ühendust Kadiga, et potentsiaalsest näituse ideest juttu teha.
Kadi Polli ütleb, et see oli haruldane võimalus panna ise kokku näitus nii suure kunstikogu seast.
Nüüd avaneb muuseumi teise korruse suures saalis vaade avaratele väljadele. Kohe sisenedes silmad kõrgeid skulptuure Líbero Badíi sarjast «Nukud». Kolme-neljameetrised antropomorfsed olendid võluvad oma eklektilise värvipaleti ning sootu iseloomuga. Kuid see on alles algus. Kaldteest alla jõudes suubub näitus kahte sõõri: saali keskosas asuvad koloniaalajastust pärit maalid, mille on välja valinud Kadi Polli. Seda ümbritseb aga järgmine kultuurikiht: Sirje Helme kureeritud valik Ladina-Ameerika põhiliselt 20. sajandi modernistlikust kunstist.
/nginx/o/2024/06/21/16169200t1hb9e5.jpg)
Kolonialismi-aegsest kunstist joonistub välja kaks temaatikat – kolonialismi õigustamine ristiusuga ning põlisrahvaste kirjeldamine ja tutvustamine eurooplastele. Esimesest teemast toob Polli näiteks Guadalupe jumalaema kujutise. Guadalupe jumalaema lugu räägib sellest, kuidas Neitsi Maarja ilmutas end lihtsale põlisameeriklasele Diegole. Sellised lood pidid ristiusu kohalikele lähemale tooma.
Diego Quispe «Püha perekond Naatsaretis» on mõeldud aga olema eeskuju igale õigele kristlasele. Maalil näeme Neitsi Maarjat, Joosepit, Jeesust ning ingleid tööd tegemas. Maal kujutab traditsioonilist peremudelit, kus naine tegeleb käsitöö ja ketramise ning mees puutööga, lapse roll on aga olla vanematele kuulekas ja neid aidata. Inglid sümboliseerivad õnne ja pühadust ning kolm lindu ülal ääres osutavad pühale kolmainsusele. «Kuigi pildi ikonograafia ja kuldamistehnika pärinevad Euroopast, kasutasid kulda jumalikkuse tähistajana ka inkad,» sõnab sedel seinal.
/nginx/o/2024/06/21/16169206t1h257f.jpg)
Põlisrahvaste kirjeldamise ja tutvustamisega tegelevad casta ehk nii-öelda kastimaalid. Nendel pisikestel piltidel kujutatakse, milline sotsiaalne staatus kaasneb erinevate rassiüleste abieludega. Näitusele said need valitud selleks, et näidata seisusliku ühiskonna absurdsust. Polli toob välja, et põlisrahvast kujutatakse enamasti euroopaliku pildi järgi. Näiteks on väljapanekul portree-seeria tähtsaimast Peruu inkade dünastiast, kuid portreetraditsiooni inkadel endal algselt ei olnud.
Ladina-Ameerika modernism on aga tihedas seoses Euroopa suurlinnade – Madriidi, Barcelona ja Pariisi – kunstiga. Noored ladinaameeriklased käisid seal õppimas ning tõid koju sellised kunstivoolud nagu sürrealism, konstruktivism ning abstraktsionism. Sirje Helme on Ladina-Ameerika kunsti uuema kihistuse jaotanud nelja osasse: modernism ja müstika, linnad ja sadamad, tavalised inimesed ning sürrealism.
Sirje Helme on Ladina-Ameerika kunsti uuema kihistuse jaotanud nelja osasse: modernism ja müstika, linnad ja sadamad, tavalised inimesed ning sürrealism.
Helme ütleb, et Ladina-Ameerika kunst ei olnud võõras ka 1960ndate eesti kunstnikele. 1960. aastal toimus Moskvas ülevaatlik Mehhiko kunsti näitus, mis andis linnulennulise pilgu ajaloost kaasajani. Kirjas kuraatorile ütleb Enn Põldroos: «1960. aasta Moskva näitusel ma käisin ja sain sealt võimsa elamuse. Kuid kaasaegset maali oli seal vähe, küll siiski piisavalt, et katkestada suhe Riveraga.» Diego Rivera oli Nõukogude Liidus üks absoluutseid lemmikuid.
Pikemalt peatusin Columbia kunstniku Fernando Botero tööde ees. Ta tööd paistavad silma liialdatud proportsioonide ja ümarate vormide tõttu. Sellest tingitud humoorikuse ja satiiri tõttu leiab neid avalikest ruumidest üle maailma. Kumus näitusel olev «Naise skelett» kujutab suitsetavat parukaga luukere ning teeb surmast glamuurse nähtuse. «Autoportree vaikeluga» võlub hoopis värvist pakatavate virsikute ja vaikse lustakusega.
/nginx/o/2024/06/21/16169219t1haf0d.jpg)
Sürreaalselt suureks kasvanud näitus on laienenud ka neljandale korrusele. Seal leiame eraldi väljapaneku sürrealisti Leonore Carringtoni töödest, mis tähistavad sümboolselt ka sürrealismi 100. aastapäeva. Carrington oli briti päritolu kunstnik, kes veetis enamiku oma elust Mehhikos. Tema tööd on justkui tumedad aknad, mille kaudu pääseb müstilisse omailma, mis võlub ja köidab sind endasse. Suuremat kuraatorite tähelepanu sai Carrington 2022. aasta Veneetsia biennaalil, mille pealkiri „The Milk of Dreams“ on pärit Carringtoni kirjutatud ja illustreeritud lasteraamatust.
/nginx/o/2024/06/21/16169228t1h39e5.jpg)
Just lastega peakski näitusele tulema, sest lisaks kõigi ruumide kirevale kujundusele on Kristi Kongi ja Kaarel Eelma loonud ka unikaalsed tegevustoad, mida täiendab rikkalik pubikuprogramm. Tubades saab tutvuda Ladina-Ameerika ajaloolise kaardiga ning kududa ise maagilistel kangastelgedel. Kongi ütleb, et kangasteljed on inspireeritud klassikalisest mehhiko käsitööst, mida näeb kõrvalseisvatelt Diego Rivera maalidelt.
Publikuprogrammi koostas Maria Lota Lumiste. Lisaks igal teisel suvisel pühapäeval toimuvatele ekskursioonidele on plaanis ka 24. augustil toimuv hoovifestival. Seal saab süüa Ladina-Ameerika toite ning tantsida tantse, samuti kuulata vestlusi ja läbida ekskursioone. Sügisperioodil on plaanis harivad loengud mille kohta leiab lähemat infot Kumu kodulehe sündmuste kalendrist.
Kongi valiti selle näituse ruumide kujundajaks, sest tal on ka endal tihe seos Karen Huberi galeriiga Mehhikos. Ta ütleb, et enne Mehhikosse minekut polnud ta suuremat sorti Frida Kahlo fänn, kuid kohapeal olles sai ta Kahlo fenomenist aru. Paistab, et ilma Kongi ja Eelma tabavate toonide ja Mehhiko päikesest pakatava värvilahenduseta poleks näitus saavutanud pooltki sellest terviklikkusest, milles see praegu hiilgab.
/nginx/o/2024/06/21/16169245t1h6be6.jpg)
Kumu direktor Kadi Polli ütleb, et näitus ei jää ka järjeta. Põlisrahvad on valitud hetkeseks fookusteemaks ning käimas on põlisrahvaste uurimisprojekt. Lähiaastatel on plaanis teha midagi soome-ugri teemalist, mis tegeleks Kaljo Põllu ja Lennart Meri aegadega. Näitus on hea võimalus avada keset kesksuvist tuhinat aken Euroopast väljapoole ning hingata sisse Ladina-Ameerika rütme, värve ning värskust. Näitus jääb avatuks 3. novembrini.
«Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa»
KUMU
21.06.2024 – 03.11.2024
Kuraatorid: Sirje Helme, Kadi Polli
Ruumikujundus: Kaarel Eelma, Kristi Kongi
Graafiline disain: Külli Kaats
Tehniline juht: Andres Amos
Haridustöö: Darja Andrejeva
Publikuprogramm: Maria Lota Lumiste
Projektijuhid: Inga Jaagus, Niels Schalley (The Phoebus Foundation)