INTERVJUU ⟩ «Poiss raudse eesriide tagant» ehk «Neeme Raud. Siin»

Raadiosaatega «Neeme Raud. Siin» alustades oli Raua soov teha saadet teemadel, millest ta ka ise kuulata tahaks. Foto: Mihkel Maripuu

Artikli pealkirjas on koos kaks mõjusat teost. Esimene on Tõnis Saadoja suur õlimaal, mis ilmestab ajakirjanik Neeme Raua elutuba Tallinna südalinnas.

Oma nelikümmend aastat Eesti meediamaastikul kulgenud mees mõtiskleb: «Sellele pildile on jäädvustatud justkui minu lugu – olin ju minagi kunagi väike poiss raudse eesriide taga. Ja nüüd, olles ära teinud rännaku mööda maailma ja naasnud koju, mida ei piira enam raudsed tõkked, naudin ma täiel rinnal elu. Kuid toona oli iga kübeke, mis vabast maailmast meieni jõudis, niivõrd oluline ja tähtis».

Pealkirja teine pool aga viitab tänavu aprillis 55-aastaseks saanud Raua ühele pikaajalisemale projektile (kui mitte arvestada mehe tööaastaid Ameerika Hääle toimetajana (1992–2004) ja Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) korrespondendina USAs (2004–2013) – autorisaatele Kuku raadios, millega alustas ta pool tosinat aastat tagasi ehk 30. juunil 2018. «Neeme Raud. Siin» on igal laupäeval eetris originaalsaatega, sõltumata ajakirjaniku asupaigast – kas kodumaal või kaugemal. Esimesel aastal olid saated tunniajalised, edaspidi aga kahetunnised kella 10–12.

Ju Kuku raadio teadis, kui riskivaba oli alustada hapukurgihooajal uue programmiga, mis nüüd on väga populaarne igas vanuses kuulajate seas. Esimese saate lõpus ütlesite, et väga hea on olla tagasi raadioeetris, ja pärast seda hakkas kõlama Silvi Vraidi esituses «Selliseks ma jäin» justkui vihjates ka saate autori käekäigule. Millistel asjaoludel uus saatesari toona ikkagi sündis?