ARVUSTUS ⟩ Jaak Adamsoni juured ei läinud võõrsil kaduma

Jaak Adamsoni retrospektiivnäitus Vaal Galeriis: vasakul «Raskesti läbitav maastik» (1976), paremal «Põgenemine» (1976). Foto: Kelli Gedvil

Jaak Adamsoni retrospektiivnäitus Vaal Galeriis võtab vastu dominantse maalireaga, mis valges saalis kulgeb erksa joonena, kuid mida siiski korraks katkestab murtult sinaka gammaga «Vangla mere ääres».

Näituse pealkirjas osutatud kaks lahkumist, 1980 võõrsile ja 2022 siitilmast, mõjuvad esitletu kirjeldamisel ometi petlikult: miski siin ei reeda, kuidas toona maadles kunstniku hing ümberasumise melanhoolse kadentsiga ning hilisemadki teosed on nii üllatavalt värskeilmelised, et jäädavat lahkumist ei oskakski oletada.

Justkui alles äsja saabus kunstnik reisilt, tõi kaasa päevikud ja reisikirjad, mida pole veel jõudnud lahti pakkida ja riiulisse paigutada. Adamsoni enamasti segatehnikas maalid hõlmavad kompleksselt keerukaid vormide ja kujundite kihistusi, kasutades samaaegselt nii orgaanilisi kui ka geomeetrilisi elemente, loomaks eredalt kaootilist kompositsiooni.