Pilgud, mis võivad näha läbi seina

Edmund Monsiel, pealkirjata. 1955–1960. Foto: Repro

Mõned pildid on kummastavamad kui teised. Tartus, Valgas ja Viljandis on avatud näitus «Varjatud maailmade avardamine», mis keskendub Ida-Euroopa autsaiderkunstile. Sealgi on mõned pildid kummastavamad kui teised.

Natuke loll lause, aga võib vist öelda, et autsaiderkunst on hetkel isegi popp. Veneetsia biennaali viimased põhinäitused on olnud sellise dominandiga, ennekõike 2013. aasta Massimiliano Gioni ja selle aasta Adriano Pedrosa kureeritu. Samuti on autsaideritest olnud mõjutatud Eestit viimastel biennaalidel esindanud Edith Karlson ja Kris Lemsalu.

Mõni aasta tagasi kureeris Tamara Luuk Kunstihoones näituse «Olge te hoitud ja armastatud», kus miksis Prinzhorni kogu (see on tähtsaim autsaiderkunsti kogu maailmas) autsaidereid ja Eesti professionaale nagu Jevgeni Zolotko, Denes Farkas ja Tõnis Saadoja.

Eelmisel aastal oli Tartmusis näitus, kus kohtusid sellesama Prinzhorni ja Kondase keskuse kogud, mida kuraatorid Mari Vallikivi ja Eva Laantee Reintamm peavad omamoodi sissejuhatuseks käesolevale näitusele.