Räpina Jack: praegu pole hea aeg majade põletamiseks

Ansambel Räpina Jack, koosseisus Kill Kaare (KillBaba) ja Hain Hoppe (Hash). Räpina Jackil on järgmine plaat mõtetes ja demodel juba olemas. Saab olema kantribluus. Foto: Madis Veltman

Räpina Jack on nagu India film: komöödia, draama ja muusikal koos. Nende laul «Suured munad» spekuleerib, kuidas esitada AC/DC «Big Ballsi» 2024. aastal. Mihkel Raud küsis duo lauljalt Kill Kaarelt «Kolmeraudses», kui kiiresti ta passikontrolli läbib.

Ansambel Räpina Jack on ise nimetanud end ambaalideks ehk kogu Eestis esinevaks liigiks, kelle peamiseks tunnuseks olevat asjatu ülbamine kõigis sotsiaalsetes olukordades.

Tegelikult on Kaaret parem võrrelda eneseleiutaja Mart Aviga: Kaare kirjutas Agape veidra hiti «Grungemees», ristas Rombis matemaatikarokki maailmamuusikaga ja soojendas Bombillazega maailmakuulsat UB40t. See, et ta kaupleb poolvääriskividega kaunistatud käsitööehetega, demonstreerib ilumeelt. See, et ta lõhkus hemofiilia tõttu trummimänguga oma jalad, toob iga südamega inimese kaastunde.

Räpina Jack on aastaid esinenud Augustibluusil. Esineb tänavugi, kui festival saab 30-aastaseks. Mullu astuti aga üles Hard Rock Laagris. Augustibluusil ei teegi alati muusikat ülibluusiartistid – Liis Lemsalu, A-Rühm –, ent näiteks Jacki tänavuse plaadi «Räpane Jakk» laul «Susi» näib Augustibluusi jaoks vist liiga metsatöllulik​.

«Sellest laulust eksisteerib kaks varianti. Uuele plaadile tegime karmima. Enne seda oli just mõnus Tom Waitsi moodi bluusilaul,» sõnab Kaare. «Iga laulu saab esitada metal’ina, kantrina, vajadusel sellest reggae’t teha,» lisab ansambli kaaslaulukirjutaja Hain Hoppe.

Esimene laul, mida Hoppe proovis noorena lindilt maha kirjutada, oli Led Zeppelini «Since I’ve Been Loving You», tema lipulaevaks kitarristina jääb aga alati Stevie Ray Vaughan. «See on mängumaa, kuhu, tahaks loota, kunagi jõuan, aga mõistan, et see oli anne, millega sünnitakse. Veel täna tegin käed soojaks Vaughani «Lennyga». See on asi, mida looper’iga harjutan. Tema reps’i olen omajagu läbi käinud,» ütleb Hoppe.

Mingil ajal katsetas ta ka Robert Johnsoni reps’i ehk treeningharjutusi, kuid sai aru, et eestlase kaerajaanitunne teeb sellise rütmika keeruliseks. «Peaksin võib-olla uuesti proovima, sest naudin nüüd akustilise kitarri mängimist elektrikitarri mängimisest rohkem,» arvab Hoppe.