INTERVJUU Austria kirjanik Karin Peschka tõlgib pilte kõnekeelde

Aija Sakova
, kirjandusteadlane ja -kriitik
Copy
Karin Peschka loeb ette mullu Austria kirjandusauhinnale esitatud romaanist «Dschomba». Kaader ORFi dokumentaalist «Archive des Schreibens».
Karin Peschka loeb ette mullu Austria kirjandusauhinnale esitatud romaanist «Dschomba». Kaader ORFi dokumentaalist «Archive des Schreibens». Foto: Videokaader

Rohkelt auhinnatud austria kirjanik Karin Peschka luges kevadel Tallinnas rahvusraamatukogus toimunud autoriõhtul ette oma viimasest romaanist «Dschomba», mis ei ole küll veel eesti keelde tõlgitud, kuid ette loetud osad on eesti keelde pannud Tartu Ülikooli germanistika tudengid Hella Liira juhendamisel. Autoriõhtule Tallinnas eelnes seminar austria saksa keele eripäradest tudengitega Tartus. Peschka oli Baltimaade ringreisil.

Teie keelekasutus ei ole tõlkimiseks lihtne mitte ainult murdekeele tõttu, vaid veel seepärast, et te ei jälgi kirjutamisel kirjakeele reegleid. Laused on üles ehitatud pigem mõtteprotsessi ja kõnekeelt järgides. Miks nii?

Keel on minu jaoks osa stseeni õhustikust. Keel on miski, mis tuleb iseenesest – mul on peas mingi kindel pilt ja ma kirjeldan seda. Mõned pildid vajavad keelt, mis hõljuks kirikutornide all, teised jälle sellist, mida lohistatakse piltlikult öeldes mööda põrandat.

Te kirjutate nii, nagu keeles ollakse. Vahel on lauses mõni sõna puudu, interpunktisoon ei lähtu kirjakeele reeglitest.

Ma ei tee seda meelega. Võib-olla on siin kohane võrdlus filmiga – sellega, kuidas filmis stseene lõigatakse. Kui mõni stseen on brutaalne või hästi tormiline, siis tehakse lõige, jälgitakse loomulikku kulgu.

Ma näen peas neid pilte ja stseene, millest kirjutan. Ma järgnen neile. Seda on keeruline loogiliselt kirjeldada, aga kirjutades on see väga loomulik.

Märksõnad

Tagasi üles