NÄDALA FILM ⟩ Kui tahad olla hea, siis valmistu julmuseks

«Lugusid headusest»: Emma Stone, Jesse Plemons ja Willem Dafoe kenasti kaisus, nagu kolm põrsakest oleks põhku pugenud. Foto: Filmikaader

Üks California sekt kasutab patustajate ära tundmiseks niisugust meetodit: nad on palmide alla püstitanud sauna, kahtlusalune aetakse lavale ja antakse kuuma – tema higi maitstes saab aru, kas pahad kemikaalid on keres. Meile põhjamaalastele tundub see sama jabur kui Ari Asteri jaanipäevafilm «Midsommar», aga jaburus on oluline loominguline koostisosa Yorgos Lanthimose viimases filmis «Lugusid headusest».

Vana hea kuri Lanthimos on tagasi, võiks rõõmsalt käsi hõõruda küüniline kriitik, kelle jaoks kreeka režissööri eelmised filmid «Soosik» ja «Vaesekesed» (mõlemad ikkagi Oscari-võitjad!) võisid natuke liiga nunnud tunduda. «Lugusid headusest» viib tagasi režissööri varasematest filmidest «Alps», «Koerahammas», «Homaar» tuntud kliinilisse maailma, kus inimesed satuvad selleks erilisi pingutusi tegemata sotsiaalse liminaalsuse ning alanduse objektiks. Neil aga, kes avastasid Lanthimose enda jaoks just eelmainitud kostüümidraamade abil, seisab ees šokk: no mis see siis nüüd olgu!

Headuse varjundid

Uue filmi ambivalentsust avab sõnamänguline pealkiri «Kinds of Kindness», mis annab aimu, et headus pole absoluutne, seda on igasugustes maitse- ja lõhnavarjundites. Eestikeelne tõlge «Lugusid headusest» raspeldab täiendavad tähenduskihid maha.

Film on sama pikk kui eelmisel nädalal siin rubriigis kirjeldatud supervesterni «Horizon» esimene jagu, aga er