:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/05/16201720t1hdd6d.jpg)
Viimastel aastatel sageli Iisraelis kontserte andmas käinud Andres Mustonen tõdeb, et maailm näeb Gazast enamasti pilte, kuidas inimesed on näljas, talvel külmas ja kõik on lõhutud, kuid näitamata jäetakse kõik see, mis ei kujuta verd ja pisaraid – alates mere äärde ehitatud luksushotellidest ning lõpetades paljude rikaste inimestega.
Kui on mõni riik, kus dirigent ja viiuldaja Andres Mustonen on sage külaline, ning seda suurima heameelega, on see Iisrael – riik, mis asub tema sõnul justkui maailma vibreerival tuiksoonel; riik, mis on mullu 7. oktoobrist sõjas Gaza sektorit valitseva Hamasiga, mida Euroopa Liit ja USA peavad terroriorganisatsiooniks.
Kümme aastat tagasi laiendas Mustonen seni Eestis toimunud rahvusvahelise barokkmuusika festivali MustonenFest ka Iisraeli, kus see toimus tänavu veebruaris ja märtsis juba üheteistkümnendat korda. Omanimelise festivali Iisraeli viimist põhjendas ta tollal nii: «Olen selle maa filosoofia ja vaimsusega olnud seotud hästi pikka aega. Viimastel aastatel on kontakt muutunud väga tihedaks.» Ja on sellisena püsinud siiani: ta viibis Tel Avivis siis, kui puhkes käimasolev sõda, andis seal viimati kontserte tänavu mais ning sõidab sinna uuesti sel kuul.
Esimest korda käis Mustonen Iisraelis enda loodud vanamuusika ansambliga Hortus Musicus juba nõukogude aja lõpus, aastal 1988. Läks mööda kõigest aasta, kui sealse eesti kogukonna esindaja tituleeris ta Eesti esimeseks saadikuks Pühamaal. Mustoneni praegune abikaasa, tõlkija ja diplomaat Malle Talvet-Mustonen oli Eesti suursaadik Iisraelis aastail 2012–2016.
Mis teid tõmbab Iisraeli, kus sageli on rahutu ja ohtlikki, eriti viimasel üheksal kuul?
Ma olen teinud kohutavalt palju keelatud asju, näiteks käinud omal ajal Ida-Berliinist Lääne-Berliinis ja teinud koostööd Ameerika Häälega, käinud Hortus Musicusega paavsti audientsil Vatikanis – siis, kui nõukogudemaalt ei olnud see võimalik. Sellised tegevused käivad mul siiamaani. (Muigab.)
Üks asi on see, mis on ühiskonnale vastuvõetav või kodanikelt nõutav. Ma ei ole kunagi olnud väga hea kodanik, ma olen ise. Ma ei tea, kas seda võib egoks nimetada. Aga olen teinud seda, mida pean õigeks, ja tänu sellele olengi nii pikalt tegutsenud: mul saab kuuskümmend aastat lavategevust, ja ma ei ole veel lõpetanud.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/05/16201723t1h6d5b.jpg)
Kui Hortusega esimest korda Iisraelis käisin, põhjustas see minus väga suure muutuse. Seal on tajutav, et see pole tavaline maa, kuhu lähevad turistid. Sinna lähevad vaimse huviga inimesed. Sellepärast ongi Jeruusalemm ja Galilea täis maailma rahvaid. Seal ei ole piire, kas sa oled ida või lääne poolt, lõunast või põhjast. Kristuse haud ja Kolgata elavnevad seal. Ma ei ole fanaatik ega julge öelda, et kõik see, mis seal räägitakse juhtunud, ka tõesti juhtus. Ma nimetan seda kokkuleppeks, aga ka sellel on väga suur väärtus, kui inimesed neid kohti hindavad ja käivad seal palvetamas.
Olin Iisraelis ka mullu 7. oktoobril, kui algas sõda. Kuulsin Tel Avivis varahommikul esimesi hoiatussignaale ja nägin õhus lõhkemas rakette. Iisrael tulistas välja õhutõrjerakette. Rakettide tükid kukkusid alla, Tel Avivis ka majade peale.
Olid inimesed nähtust šokis või teadsid targu oodata, et millalgi see juhtub?
Ei, seda päeva ei teadnud keegi. Hinnang, kuidas niisugune asi võimalikuks sai, kui nende luuret peetakse maailma parimaks, on veel tulemata.
Kui Iisrael alustas kuuepäevast sõda [araabia riikidega 5.–10. juunini 1967], tehti kõik kiiresti ära, aga praegu kestab sõda juba üheksa kuud. Ühiskond on ikkagi muserdatud. Valitsusvastane hoiak on väga tuntav. Iisraelis algab uus nädal laupäeva õhtul ning siis toimuvad pantvangide vabastamist nõudvad demonstratsioonid, tohutu hulk inimesi tuleb kohale. Olen neid palju näinud. Alguses neid valitsusvastaseid eriti polnud, leiti, et anname valitsusele aega. Aga nüüd on pikk aeg mööda läinud ja sõja lõppu ei näe.
Mida protestijad valitsusele ette heidavad?
Nad on selle vastu, et peaminister Benjamin Netanyahu on teinud valikuid selliste jõududega, mis Iisraelile kasuks ei tule, kas või rahvuslike äärmuslastega – ikka selleks, et ise võimul püsida, nii tundub inimestele –, mitte nendega, kellega oleks vajalik. Sõjakabinet, mis moodustati, saadeti laiali. Nad ei saa omavahel kokkuleppele, mida tuleb Gazas teha pärast sõda.
Nii et Iisraelis on väga palju nägemusi, kuidas Gaza küsimust peaks lahendama?
Iisraeli kohta on kaks nalja. Kui üksikule saarele satub üks iisraellane, siis ta ehitab kaks sünagoogi, sest ühes ta käib, aga teise oma ei jalga tõsta. Teine nali on see, et kui kaks juuti hakkavad rääkima, siis on kolm arvamust.
Muide, see on tõsi, sellepärast et sellel maal inimesed tohutult mõtlevad. Julgen öelda, et nende IQ ja analüüsimisvõime on kohutavalt kõrged. Võtke kas või Nobeli preemia laureaadid – kui palju on nende hulgas juudi päritolu suurvaime! (Nobeli preemia laureaatidest on 22 protsenti juudid või vähemalt ühe vanema poolt juudi päritolu – P.P.) Iisraelis on hi-tech-firmade peakorterid ja ajud, kuigi rahastajad võivad olla Ameerikas.
/nginx/o/2024/07/05/16201721t1hd7d4.jpg)
Minu nägemuses on juudid loonud lääne tsivilisatsiooni, kuigi nad olid kristlikus ajaloos tagakiusatavad. Vaadake näiteks, mis on Hollywood – seal on tohutu hulk juudi heliloojaid ja interpreete, ilma et neil oleks olnud oma riiki.
Vastuse, miks see nii on, annab, muide, lihtne lause: nad hakkasid varem lugema. Juute nimetatakse ju raamaturahvaks. Nad on teistest mitu tuhat aastat kauem lugenud. Nad on kirjatargad. Euroopas, mida me nüüd hindame, olid kõigil sel ajal veel sarved peas ja neil olid Alpide vahel mingid külad. Sama võib öelda hiinlaste kohta, kes on samuti väga pika ajalooga.
See, kus me praegu elame, on tänu juutide loodud tsivilisatsioonile. Võtame või kümme käsku, mis on meil peaaegu et elunorm ja kohtutes väga arvestatav seisukoht, mida võib ja mida ei või.
Seoses MustonenFestiga on Iisraelis käinud üle tuhande Eesti muusiku, sh noori – see on väga suur arv. Minu teada ei ole ühelgi teisel maal käinud viimasel ajal arvuliselt nii palju Eesti kunstiinimesi kui Iisraelis. Iisraelis peetakse Eestit väga suureks kultuurimaaks.
Miks te olete Iisraeliga kontakte arendanud?
Sellepärast, et Eesti ja Iisraeli muusikute koostöö annab erakordse kombinatsiooni. Kokku tuleb niisugune kvaliteet, mida kummalgi üksi ei ole ja mida üheski Euroopa riigis ei leia. See, mis sealt sünnib, huvitab mind väga. Näiteks balanss intellektuaalsuse ja emotsionaalsuse vahel.
Kultuur peab käima läbi südame. See ei ole lihtsalt õpitud asi ega käi nii, et ma tean. Kultuuris ei pruugi mitte midagi teada. Sa pead kätte saama tunnetuse, aga tunnetus on niisugune asi, mida väga kergelt ei saa kirjeldada, mis see on. Igaüks tunnetab isemoodi.
Kas see, et Gazas käib sõjategevus, mõjutab ka teie tegemisi Iisraelis? Võib-olla ei ole inimestel aega ja jõudu kultuurile pühenduda, sest nende mõtted ja tähelepanu on mujal?
Tähelepanu on ikka väga sõja peal. Kui räägime pantvangidest, siis üksikud on pääsenud. Ja kui palju noori Iisraeli sõdureid on surma saanud. Kui Hamas 7. oktoobril tuli, tapsid nad Iisraelis vähemalt 1400 inimest. See brutaalsus... olen näinud kaadreid, mida kuskil ei näidata: vägistamine, kehaosade äralõikamine... Kuidas on tänapäeval võimalik selline tsiviliseerimatus?! Iisraeli riik tahab selle välja juurida ja vaat siin on neil maailmaga konflikt. Praegu ju nõutakse, et peaks rahu tegema. Aga Iisrael ei ole nõus sellega, sest siis algab viie-kuue-seitsme aasta pärast kõik uuesti.
Täpselt sama lugu on Venemaaga: kui teha praegu Ukrainas rahu, siis viie-kuue-seitsme aasta pärast Venemaa jätkab sõda.
Absoluutselt! Vahepeal Boriss Jeltsini ajal tekkis umbes kümme aastat, mil Venemaa oleks justkui vaba olnud, aga järgmine [Vladimir Putin] tuli palju hullem, kui oli eelmine. Ütlen Venemaa kohta, et see olukord, mis seal on praegu, on palju kohutavam, kui oli nõukogude aeg. See riik on täielikult klappides, täielikult! Nõukogude ajal nn intelligents ei pidanud nii metsikult mõtlema igat sõna. Nüüd ei saa seal üldse öelda seda, mida tunned. See on rahva hävitamine.
Iisraeli ja Gaza konflikt näib üks suur lahendamatu probleem.
Jah. Iisrael on lubanud, et on Gazas nii kaua, kuni toovad kõik pantvangid välja. Aga on leitud juba laipasid. Võib-olla leitaksegi ainult laibad?...
Iisraeli jaoks on ka surnud inimene Iisraeli kodanik. Teda otsitakse nii kaua, kuni saadakse kasvõi tema jäänused kätte. Aga Hamas paneb oma inimestest ette inimkilbid. Millest me siin räägime?! Üks hävitab oma rahvast, teine tahab oma inimesi päästa. Üks teeb oma [relva]laod koolidesse, haiglatesse, isegi ÜRO ametkonna hoone alla. Kui siis mõni tsiviilisik surma saab, on kohutav kisa. Aga võin kinnitada: Iisrael hoiab ka neid inimesi, et neid mitte hävitada. Ta teeb suurt eeltööd, teatab ette kõigest, mida kavatseb teha, aga teisel pool on Hamas, kes ütleb, et kui sa ära lähed, siis laseme su kohe maha. See näitab, milline väärtus on inimesel ühe ja teise silmis ning kuidas inimesse suhtutakse.
Minu jutt ei ole araablastevastane. Minu jaoks ei kehasta Hamas ega ka terroristlik Hezbollah araablasi. Araabia kultuur on suur kultuur, kui räägime meditsiinist, teadusest, aritmeetikast. Seostada seda, mis seal toimub, araablastega, on vale, nagu seegi, et iga araablane on terrorist. Ei ole.
Iisraelis elab palju araablasi. Mul on väga palju tuttavaid araablastest Iisraeli kodanikke, olen käinud korduvalt ka Palestiina aladel. Neil turiste praegu üldse ei käi ja kõik on kokku varisemas. Olukorrast tingitud allakäik on teatud kohtades, näiteks Petlemmas katastroofiline. Kontsertide korraldamisest seal ei maksa enam unistadagi.
Gazast näeme pilte, kuidas inimesed on näljas, talvel külmas, kõik on lõhutud. Aga samal ajal on seal ehitatud mere äärde ka luksushotellid, seal on ka palju rikkaid inimesi. Kuid neid ei näidata. Reuters otsib ainult verd ja pori. Muidugi hoolitseb Hamas selle eest, et need pildid oleksid näha. Hamasi juhid ise elavad Kataris, kohalik peamees peidab end kuude viisi tohutult kindlustatud maa-alustes tunnelites.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/05/16201731t1hc76b.jpg)
Kui peaminister Ariel Sharoni ajal Iisrael Gazast 2005. aastal välja tõmbus, öeldi, et tehke Gazasse Singapur. Tõesti, see on fantastiline ala Vahemere ääres, seal on väga viljakad põllud, sinna jäeti hektarite viisi kasvuhooneid. Selle asemel hakkasid nad Gazas ajama Iisraeli-vastast tegevust. Hamas võttis võimu ja ehitati tunneleid. Kui me räägime, et mõned firmad toidavad Vene agressorit, siis terve maailm on toitnud Gazasse tunnelite ehitamist. Räägitakse, et seal on New Yorgi metroo suurune tunnelite võrgustik. Sinna läks metsik raha, mis oli mõeldud Gaza inimeste abistamiseks, aga neid ei ole abistatud.
Prantsuse vasakpoolsete meeleavaldusel möödunud nädalal oli kummaline näha, et Prantsuse lippudest rohkem lehvis seal Palestiina lippe.
Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et noored mõtlevad inimesed hakkavad [New Yorgis] Columbia ülikoolis Palestiina lipuga vehkima. Nad ei tea asju, neil on ainult piiratud ettekujutus – ettekujutus ka sellest, kes on kannataja. Noored on alati nende poolt, keda peavad kannatajateks. Ja teiseks: olen elanud üle päris mitmed perioodid, kus olen näinud noorte tohutut sinisilmsust, näinud hipide liikumist, näinud radikaale. Kõik nad tulevad ülikoolidest, kus nad on väljakujunemise ajal. Nüüd käivad nad Palestiina lipuga, möllavad, lähevad telki, aga enamus neist pole Palestiinas üldse käinudki ega tea sellest midagi.
Ütleksin neile: tere tulemast Gazasse! Te oleks võinud seal ära käia, kuni ei olnud sõda, oleksite näinud, mis nad on 20 aastaga korda saatnud. Vaadake, mida Iisrael on teinud 20 aastaga! Mõni ütleb, et Tel Aviv on nagu New York. Targemad ütlevad, et ei, New York on nüüd nagu Tel Aviv. (Naerab.) Seal on tohutu vitaalsus ja käib meeletu ehitamine: teedevõrk, sillad jne. Maa on kaks korda väiksem kui Eesti, aga kui kvaliteetne kõik on!
Kui Iisraelis inimesed tänaval jalutavad, kas nad tunnetavad hirmu, et äkki saavad raketitabamuse?
Nad on selleks aastakümneid valmistunud. Suurlinnad Tel Aviv, Jeruusalemm ja Haifa elavad tavapärast elu: inimesed liiguvad ringi, istuvad ja vestlevad, õhtuti on baarid ja kohvikud lahti, kaubandus lokkab.
Sõja esimestel nädalatel oli küll täiesti teistmoodi, kohutav vaikus ja liikumatus, šokk oli meeletu, igapäevase elu jätkamine tundus võimatu, isegi kohatu, nii et inimesed ei julgenud ujumagi minna, sest see tundus kuidagi näotu: meile on kallale tungitud, on mobilisatsioon ja ma lähen päevitama... Inimesed, kes ei pidanud minema sõtta, hakkasid vabatahtlikku tööd tegema, reservistidele varustust hankima jm.
Valdav enamik Iisraelis usaldab oma sõjaväge ja usub selle võimsusesse. Kui kõik need Gazast tulistatud raketid oleksid tabanud, siis lammutamine oleks olnud meeletu, sest kõik on väga lähedal.
/nginx/o/2024/07/05/16201730t1h57e6.jpg)
Üks asi on Gaza, aga lisaks on Liibanonis Hezbollah, kelle taga on Iraan. Maailma konflikt on seal ikka väga suur. Seal on mängus suured jõud, mis tekitavad tunde, et see on maailma vibreeriv tuiksoon. Euroopast on tulnud signaale, et Gaza võtab Ukrainalt tähelepanu ära. Minu arvates ei ole võtnud.
Ukrainast on ka Iisraeli väga palju põgenikke tulnud. Samuti Venemaalt – väga paljud on saanud niimoodi vältida Vene sõjaväkke –, ja ka need, kes ei taha sellisel Venemaal elada. Lennukitäied tulevad jätkuvalt Prantsusmaalt, USAst. Põhjus on selles, et juudi päritolu inimesed on kohkunud vägivallast ja vaenulikkusest nende vastu, mis neis maades praegu seoses sõjaga lokkab, ja nad ei tunne ennast turvaliselt.
Kuidas Iisrael suudab neid kõiki vastu võtta?
See on väga suur koormus riigile. Niigi läheb suur protsent (viimasel kahel kümnendil 5–6 – P.P.) eelarvest sõjaväele ja riigikaitsele. Kannatab see, et paljud muud asjad, nagu sotsiaal- või kultuurivaldkond, on vähem rahastatud. Ega seal laskemoona ka lõpmatuseni ole, seda peab juurde ostma. Ja ostavad ka. Ukraina ootab, et neile antakse. Nagu ka Iisrael loodab jätkuvalt Ameerika abile ja toele.
Mis moodi suhtuvad Iisraeli inimesed peaminister Netanyahusse?
Suhtumist on äärest ääreni, ka väga negatiivset.
Mida talle peamiselt ette heidetakse?
Põhiliselt seda, et tema valitsus hukutab Iisraeli. Ta on valinud kabinetti inimesed, kes ei võitle kaasaegse, modernse Iisraeli eest, vaid on tagurlikud, kes toetavad seda, et näiteks ortodoksid ei käi sõjaväes.
Netanyahu on küll kindlalt pukis, aga väga paljud ootavad ja nõuavad uusi valimisi. Tahetakse, et tuleks suuremapõhjaline valitsus, mis ei ole nii Netanyahu-keskne.
Kui suur on rahva toetus Netanyahule selles, mida Iisrael teeb Gazas?
Seda toetatakse. Aga see osa rahvast, kes Netanyahu vastu protestib, on kasvav. Seal on tugev sotsiaalne mõõde. Inimesed ei ela ainult sõjas. Olukord on väga keeruline.
Ega keegi ole selle vastu, et niimoodi sõjas teha, kuid väga paljudele tundub see ebareaalne, et Iisrael likvideerib Hamasi. Kuidas saab ideoloogiat likvideerida? Ja paljud iisraellased tunnevad Palestiina inimestele siiralt kaasa.
Aga kui sa sisimas ei usu, et suudad Hamasi likvideerida, siis kas see ei hakka rahval motivatsiooni vähendama?
Jah, see on õige, aga selle [likvideerimise] vastu on ikkagi väga vähesed. Euroopas ja Ameerikas on teine jutt, et lõpetame ära ja teeme rahu, aga Iisrael ei ole sellega nõus. Seepärast, et nad teavad, et kui Hamas saab jälle tugevaks, tuleb ta uuesti.
Mida arvavad inimesed, kellega teil on olnud kokkupuudet, kuidas peaks Gaza probleemi lahendama?
Need, kes tegelevad kultuuriga, haridusega, meditsiinis, on selle poolt, et juut ja araablane peavad koos eksisteerima, see on paratamatu. Aga muidugi on nad sajaprotsendiliselt terroristliku tegevuse vastu. Ainuke asi, mida inimesed nõuavad, on see, et tooge pantvangid koju. Tehke vaherahu. Sõda tuleb lõpetada.
Nemad siis ei anna endale aru, et kui Iisrael ei juuri Hamasi välja, kordub kõik mõne aja pärast taas?
Seda teine pool rahvast tugevalt räägibki. Saan sellest absoluutselt aru ja olen selle poolt.
Kunagine välisminister Avigdor Lieberman ütles juba ammu, et võime ju Gaza teha maatasa, aga keegi jääb ikka kuskile ja sealt hakkab uuesti pihta. Ega Hamasi terroristid ole vormides. Sa ei tea, kes on kes. Iisrael on seal ka ränki vigu teinud, oma inimesi kogemata maha lasknud, olukorrad on dramaatilised. See on sõda inimene inimese vastu...
...mitte nagu Ukrainas, kus venelased lasevad kaugelt mürske ja rakette?
Just, nurga tagant piilud ja lased. Kaks kristlast – kristlasi on seal nagunii vähe – jäid ka kuulide ette, siis tõusis suur kisa maailmas. Kisa tõuseb, ja arusaadavalt, iga kord, kui on nn tsiviilohvreid, aga pärast selgub, et nii mõnigi, keda peetakse ajakirjanikuks, valmistab tegelikult tunnelis rakette.
Huvitav, et Hamasil on nii suur toetus, kuigi sageli käitub ta Palestiina rahva vastaselt, sest aitab kaasa nende hukule?
Hamas võitis [2006. aastal] Palestiina parlamendivalimised, seni viimased. Aga Hitler ka valiti, Putin on samuti valitud. Ausalt öeldes see enam ei loe, et Hamas on valitud, sest mingeid uusi valimisi ei ole olnud. Hamas terroriseerib Gazas tervet rahvast, kelle arv on peaaegu kaks korda suurem (ligi 2,4 miljonit – P.P.) kui Eestis. Nüüd on paljud neist Egiptuse piiri peal hunnikutes laagrites koos. ÜRO ütleb, et see on humanitaarkatastroof. Aga humanitaarkatastroof tekitab maailmas terrorismi.
Terroristlikke akte on Iisraeli pinnal olnud päris palju. On tuldud autost välja ja kohvikus inimesi maha lastud.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/05/16201734t1h3d1b.jpg)
Olen kuulnud, et kui minna õhtul kohvikusse, restorani, baari, siis noored, kes teenivad sõjaväes, tulevad sinna vormis ja relv kaasas. On see nii?
Vormiriietust ei pea isegi olema. Kes ei ole sellega harjunud, võib Tel Avivis imestada, et seal on täiesti suveriietes inimesed, suured automaadid kaelas ja näpp päästiku peal. Nende hulgas on ka naisi, ise bikiinides. Kui sa oled rindelt puhkusele lastud ja sul ei ole kodus kolmekordset seifi – aga kellel siis nii väga on? –, vastutad relva eest oma eluga, see peab sul kogu aeg kaasas olema. Turvatunde pärast on enamikul meestel revolvrid. Nendega on päästetud palju elusid ja kõrvaldatud terroriste; nad ei ütle, et on tapnud. Valvsus on väga suur. Ja distsipliin: kui tuleb õhuhäire signaal, siis kõik teavad, kuhu minna. Kui häire lõpeb, siis oodatakse veel paar minutit, sest äkki midagi kukub alla.
Kas olete ka pidanud häire peale peitu jooksma?
Korduvalt.
Kust te teate, kuhu joosta?
Tean seda, et ükski kaubanduskeskus, ükski restorani ei tohi lahti olla, kui seal ei ole varjendit.
Jube häiriv ja ohtlik tunduks, kui häirete peale peab muudkui keldrisse jooksma, kas pole nii?
Ega see midagi meeldivat ole, aga see on osa sealsest elust, mis on väga pikalt nii olnud ja mida on aktsepteeritud. Ükskord, kui mu abikaasa tuli lennukiga, nägi ta maandudes õhus rakette. Need lasti katki ja tükid kukkusid põllu peale.
Tel Avivis võib näha, et seal on täiesti suveriietes inimesed, suured automaadid kaelas ja näpp päästiku peal. Nende hulgas on ka naisi, ise bikiinides.
Mis jäi mulle aga arusaamatuks: nii kui sõda hakkas, katkestasid lääne lennufirmad lennud Iisraeli. Just siis oleks pidanud need jätkuma, sest üle maailma kutsuti mobilisatsiooniga Iisraelisse, kuid ei olnud lennukeid, millega minna. Muidu olid lennufirmad Iisraeli sõbrad – Tel Avivi lennujaam on üks tihedamini kasutatavaid lennujaamu maailmas –, aga kui sõber sattus hätta, keerati selg ja mindi minema, sest leiti, et enam ei ole turvaline temaga rääkida.
Natuke läks aega mööda, siis pandi tasapisi lennud tagasi, kuigi sõda pole ju lõppenud, vaid käib edasi.
Ukraina kohta oleme lugenud, et paljud ei taha seal Venemaa vastu sõtta minna. Kas Iisraeli inimesi jookseb ka ära, et ei peaks minema võitlema?
Võin öelda, et mitte ei jookse ära, vaid noored tulevad välismaalt, katkestavad oma töösuhted ja komandeeringud ning lähevad sõjaväkke. Ei, mitte sõjaväkke, vaid sõtta.
Huvitav, miks nad seda teevad?
Sest nad on juudid. See on nii tugev tunne. Nad kaitsevad oma maad, mis neil lõpuks on, seda kohta, kus see rahvus on ennast võimsaks teinud.
Kui laiemalt vaadata, järeldub siit, et kui sul ei ole tunnet, et see on sinu maa ja sinu kodu, siis on ilmselt ka kaitsetahe väiksem?
Jah, nii ongi. Iisraelis pandi lausa lisalennukid käima, et tuua poisid ja tüdrukud reservi. Kuigi pilt on kurb, kui palju noori mehi ja naisi on seal juba surma saanud. Nad teevad tohutuid pingutusi, et pantvange kätte saada. Aga see on nende ideoloogia: me ei jäta oma inimesi enne, kuni viimane ihuliige on jõudnud Iisraeli pinnale, alles siis lõpeb selle inimese elu ära.
Läänest on tulnud viimastel kuudel avaldusi, mis jätavad mulje, et isegi USA ei ole enam nii tugevasti Iisraeli selja taga nagu algul.
Loomulikult vaatavad nad seda Iisraelis murelikult. Aga see ei muuda riigis arvamust, et see on meie maa ja meie sõdurid viivad selle asja lõpuni.
Ometi tõmbas isegi USA president Joe Biden maha punase joone, et Iisrael ei peaks Rafah’d jõuliselt ründama.
Sest seal on nii palju inimesi (koos põgenikega väidetavalt üle miljoni – P.P.), aga nende taga on peidus ka [terroristlikud] rakukesed. ÜRO võtab humanitaarse vaate, aga mida nad seal New Yorgis sellest üldse aru saavad? Seal on ju [Hamasil] kõik tehtud selleks, et inimesed hukkuksid. Asi on mustvalge: ühed on need, kes kaitsevad oma kodanikke ja inimesi, ja teised need, kes panevad oma inimesed kaitseliinile kilbina ette. Kuidas saab siin üldse kahtepidi mõelda, kui oled tsiviliseeritud inimene?!
Miks leidub läänes ikkagi nii vastakaid arvamusi Iisraeli ja Hamasi konflikti kohta?
Maailma on täis araabia terroristlikke rakukesi. Nad on nagu kasvaja, mis kogu aeg suureneb. Loomulikult, ega kõik araablased ole sellised, ja neid, kes ei ole, on väga palju. Kuid nendest, kes teevad halba ja on nähtavad, räägitakse rohkem kui neist, kes kahju ei tee.
Võib-olla on läänes asi ka selles, et Palestiina-meelseid ja Hamasi toetajaid on niivõrd palju, et nad moodustavad valimistel arvestatava jõu?
Absoluutselt. Ja seda kardetakse. Aga minu meelest on [poliitikutel] kuritegu niimoodi mõelda, sest siis arvestavad nad ainult omakasu. Seal ei ole olukorrast objektiivset arusaamist. Muidugi võib edasi mõelda, et kui [poliitik valijate meelsusega] ei arvesta, tekivad rahutused ja siis kõik kannatavad. Ühesõnaga, siin leidub kindlasti palju tegureid ja olukord ei ole üldse lihtne. Prantsuse vasakpoolsete meeleavaldusel möödunud nädalal oli kummaline näha, et Prantsuse lippudest rohkem lehvis seal Palestiina lippe.
Mil määral on Iisraeli inimesed pingega harjunud, sest ega Iisraeli ja Hamasi konflikt ju eelmisel aastal tekkinud?
Frustratsiooni on, mõned elavad seda kõike kohutavalt läbi, aga on inimesi, kes võtavad seda pragmaatilisemalt, et need asjad tuleb lahendada. See, et jooksed signaali järel varjendisse ja võtad automaadi selga, kuulub sealse elu juurde, aga mida ma tunnen ja mida nad räägivad – see ei ole neile vastumeelne. Nõukogude ajal sunniti eestlast panema vene mundrit selga, seal ei sunnita kedagi – see on osa Iisraeli kodanikuks ja juudiks olemisest.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/05/16201722t1hfe31.jpg)
Muidugi täidavad nad oma kodanikukohust, aga nad ei ole seal ka vastu tahtmist. Samas tean perekondi, kes igal hommikul ootavad hirmuga uudiseid. Nad käivad Tel Avivis iga päev platsil koos.
Kas nende nägemus sõjast ja konflikti lahendusest on teistsugune, kui Iisraeli muul üldsusel?
Ei ole, see läheb kokku.
Arvate, et nad saavad pantvangid kätte?
Oleneb, mis hinnaga.
Kui palju Iisraelis praegu turiste käib?
Veebruarist ja märtsist on hakatud uuesti käima. Enne seda ei käidud eelnevatel kuudel üldse. Ei tulnud lennukidki. Esimesed suured grupid, enamalt jaolt usulised, hakkasid Aasia poolt tulema detsembris. Lennuliine tuleb jälle juurde. Iisrael on tõesti tugev, kaitseb oma piiri ära. Muide, vahel laseb mõnel raketil ka kuskile põllule kukkuda, sest nende allatulistamine on väga kallis lõbu. Nad avastavad järjest uusi relvaladusid – Gaza on relvastatud üle pea. Samal ajal töötavad kõik institutsioonid, teadus areneb, Weizmanni instituut ja tohutud firmad Be‘er-Shevas elavad edasi. Ja meditsiini tase! Inimesi üle maailma sõidab sinna vähki ravima, seal on väga head lastearstid. Samuti tehakse jätkuvalt palju kultuuri. Kõik saalid on lahti ja rahvast täis. Mul oli MustonenFesti ajal 30 kontserti. Paradoks, on ju, arvestades, et Iisrael on ümbritsetud vaenlastest?
Iisraelil oli varasemalt päris hea läbisaamine Venemaaga. Kas siin on toimunud mingi muutus?
Nad on kaugenenud teineteisest, kõvasti kaugenenud, tundub mulle.
Kas sellepärast, et Venemaa asus Hamasi toetama?
Ei, juba Ukrainast alates.
Aga mida arvab vene kogukond Iisraelis?
Vene kogukond on seal tegelikult totalitaarse ja vägivaldse Venemaa vastu. Sellepärast nad Venemaalt ära läinud ongi.
Ometi on kuulda, et näiteks venelased, kes on lahkunud Saksamaale, on ikkagi jäänud Venemaad sõjas toetama ja Putinit armastama?
Laias laastus seda Iisraelis kindlasti ei ole. Samas põlisiisraellastele on venelased ja ukrainlased üks ja sama rahvas, nad ei tee neil mingit vahet. Põhimõtteliselt on neil enamjaolt ikkagi samad arusaamised ka.
Mäletan hästi, kui algas sõda Ukraina vastu, oli mul neli päeva hiljem Iisraelis suur kontsert, kus ütlesin heebrea keeles, et pühendan selle Ukrainale – milline vastuvõtt oli! Momentaalselt võeti seisukoht olla Ukraina poolt.
Kahjuks sellel sõjal veel lõppu ei näe.