INTERVJUU Rootsi progressiivse metal´i hiid: kui sa ei tunne muusikat kirjutades midagi, siis miks sa seda üldse teed?

Tuuli Põhjakas
, ajakirjanik
Copy
Evergrey basskitarrist Johan Niemannille meeldib üle kõige see, kuidas üks lugu võib tähendada nii erinevaid asju erinevate inimeste jaoks, anda niivõrd erinevaid õppetunde ja aktiveerida mingi täiesti uue tunde.
Evergrey basskitarrist Johan Niemannille meeldib üle kõige see, kuidas üks lugu võib tähendada nii erinevaid asju erinevate inimeste jaoks, anda niivõrd erinevaid õppetunde ja aktiveerida mingi täiesti uue tunde. Foto: Stefan Bollmann, Attribution, via Wikimedia Commons

«See on Rootsi metal-muusika uus tase», «See võib vabalt olla aasta parim hard-rock-album!», «See album on täiuslik!». Need on vaid mõned ülistavad arvustused Rootsi progressiivse metal-ansambli Evergrey uusimale albumile «Theories of Emptiness», mis jõudis kuulajateni juuni alguses. 

1993. aastal asutatud ansambel on olnud pikka aega nagu lihvimata teemant, kaua tehtud kaunikene, mis ootab viimaseid lihve ja täiuslikkuseni viimist, kuid oma viimase albumiga tõestavad nad, et ehk ei olegi täius enam niivõrd kaugel.

Ansambli basskitarrist Johan Niemanni meelest on Evergrey siiski ansambel, mis ei saa kunagi valmis, sest isegi kui täiuslikkus on võimalik, tähendab see, et sealt edasi saab ansamblina vaid tagasi liikuda või seisma jääda, seda täiuslikkust imetleda, kuni selle sära tuhmub. Seega eelistab Evergrey pidevat piiride nihutamist ja iseenda üllatamist, jätkuvat tööd ning uute vääriskivide leidmist ja viimistlemist.

Tagasi üles