Genialistide viimane kontsert võib ju olla viimane, aga mõjub sellena ootamatult. Ligi kaks kümnendit tagasi teatasid nad, et lähevad täpsustamata pikkusega pausile. Pausi puhul on alati küsimus, kas see kannab või ei kanna.

Muusikaajalugu on täis bände, kes pidanuks ära jätma nii kümnenda hüvastijätuturnee kui ka viimase kontserdi. Minevikumälestustes on rohi rohelisem ja meri sinisem. Ootus ja kartus nii õnnestumise kui läbikukkumise pärast on suur. Seda enam, et minu jaoks on Ivar Põllu Tartu-perioodi lähedasim sõber ning võib ütelda, et nägin Genialiste enne kui nad said nime. Sestap on paljude laulude puhul võibolla petlik arvamus, et äkki aiman mõne loo tausta. 

Enne kui kirjutan kontserdist, pean mainima, et Genialistid on alati olnud Tartu bänd ja seda vaimses mõttes. Mõni teine Eesti punt on nii tartupärane, et see kisendab igast nende laulust ja liigutusest, aga Genialistide puhul pole see karjuv. Nad on natuke nohiklikud, natuke iroonilised, natuke lihtsad, natuke südamlikud ja imevad kuulaja endasse nagu must auk.

Kommentaarid
Copy