:format(webp)/nginx/o/2020/11/02/13452377t1hdd9f.png)
/nginx/o/2024/07/09/16212107t1h69d3.jpg)
Mind tabas keset suve täielik ajuraputus, positiivne matakas, virgumine, satori-hetk, luulelahvatus, muusikamärul: Nargenfestivalil mängitakse praegu Ginsbergi ja Glassi «Hydrogen Jukeboxi»!
Tellijale
ARVUSTUS ⟩ Ginsbergi põrgulik pildimasin ooperilaval
«Vesiniku muusikaautomaat» on see tõlge, mida eestikeelse kava koostajad on eelistanud… Minu jaoks on see plaadimasin mänginud juba üle veerand sajandi, hetkest, kui adusin mingit veidrat hingesugulust või ühist arusaamist Allen Ginsbergiga, ja siis muidugi millalgi veidi hiljem leidsin selle plaadi «Hydrogen Jukebox» – ka Philip Glass on mu veregrupi looja, nii et nende ühendus, ühinemine oli mu jaoks nagu värske plahvatus.
Pean tunnistama, kuskil samal ajal vaatles oma luules Jahve ja Allahi heitlusi nt ka mu sõber, poeet Ivar Sild (tema poeemis õppis universumi koolis muidugi noile kahele lisaks ka Buddha), ja ka mind kummitas see mõte: millise räpa ja kurja jaoks on jumalaid ära pruugitud, mida on nende nimel meie maailmas tehtud – ja tehakse edasi!