INTERVJUU Jaan Elken: kunstnikuametist pensionile ei minda

Janar Ala
, toimetaja
Copy
Jaan Elken oma näitusel «Maastik/Landscape» ARSi projektiruumis. «Minu isiksusele omasest barokist ma lahti ei saa, olen sellega leppinud.» Pildil ka teos nimega «Tõusuvesi».
Jaan Elken oma näitusel «Maastik/Landscape» ARSi projektiruumis. «Minu isiksusele omasest barokist ma lahti ei saa, olen sellega leppinud.» Pildil ka teos nimega «Tõusuvesi». Foto: Madis Veltman

Jaan Elken sai 27. juunil 70. Hetkel on tal avatud kaks näitust: Tallinnas ARSi projektiruumis ja Viinistus. Kokku on näitusi olnud tänavu juba neli. Kui need ei ole tegusad ajad, siis olen ma Jossif Stalin.

Viimase enam kui 30 aasta Elkenit nimetatakse üldiselt abstraktsionistiks, kuigi ta ise täiel määral seda meelt pole. Vaatasin millalgi dokfilmi ansamblist Velvet Underground ja seal rääkis John Cale, kuidas ta tekitas proovis mingisugust imelikku heli. Võimalik, et see oli müra. Asja uudistas noor Jonathan Richman, hilisem USA idaranniku punkskeene põhimehi. Richman võttis julguse kokku ja küsis Cale’ilt, mis heli see selline on. Cale vastas nagu muistne idamaa tark: noormees, see heli on palju asju.

Elkeni maalid on ka palju asju. Need on kihid, mille alt ilmub. Elken kihtidena ka töötab, maalib ühte tööd, siis teist. Mõne aja pärast pöördub teose juurde tagasi ja teeb üle, lisab ja võtab ära. Neile ladestub aeg mitmeski mõttes. Vahel maalib ka vanu teoseid üle. Jälle aeg, jälle mälu. Ja geoloogia ja tektoonika. Ja nagu mälus on nii ähmast kui ootamatut, on seda ka Elkeni maalides.

Kohtume ARSi projektiruumis näitusel «Landscape». Metafoorsed maastikud, nagu ta ütleb, mitte realistlikud, vaid kultuuri- ja mälusegused. Värvi- ja kraapesegused.

Elken räägib risoomselt, jutt hargneb, sisaldab palju. Huvitav on. Vahel kasvab jutt ka üle minu. Kas suudan sammu pidada? Vahepeal viib ta mu piltide juurde ja näitab, kuidas nende pinnad hargnevad. Teoseid ei selgita, küll aga seda, mida teinud on. Pedagoogiline on ta kindlasti.

Tagasi üles