Inimesed tõmmati vaakumpakendis maa ja taeva vahele rippuma... see polnud aga kõige hullem

Lawrence Malstafi installatsioonis «Shrink» pakendati inimesed kilesse kui lihakäntsakad. Foto: Kalev Lilleorg

Kõik on tegelikult väga hästi – see selgus hiljem. 

Maailm hakkab silme ees kõikuma, tunnen paanikahoogu, süda puperdab, õhk saab otsa ja ma torman, kramplikult pilku maas hoides, saalist välja. Ma ei taha midagi näha, ma ei taha midagi mõelda, ma tahan kõik unustada!

Vaid vähem kui kaks minutit tagasi olin uudishimult astunud ruumi, kus ripub kolm suurt vaakumpakendit, igas üks inimene – kägaras, nagu loode emaüsas. Publik jalutab nende vahel, kostub vaikset sosinat, pilgud püsivad inimskulptuuridel. Oleme kui kunstisaalis, kus ripuvad hiiglaslikud lõuendid.

Näen, et üks kolmest vabatahtlikust liigutab oma pakendis, nagu teeks viimaseid surmaeelseid hingetõmbeid, ta tõmbleb. Tunnen, kuidas mu süda hakkab puperdama, silme ees lööb virvendama, torman, pea maas, saalist välja, püüdes endale sisendada, et kõik on ohutu, kõik on turvaline, ma kujutasin suremist vaid ette.