/nginx/o/2024/07/14/16222484t1h72f0.jpg)
73-aastaselt suri installatsioonikunsti teerajaja Bill Viola, keda kutsuti hellitavalt ka «videoajastu Rembrandtiks», vahendab Guardian. Viola töötas koos nii Nine Inch Nailsi kui ka Londoni Kuningliku Akadeemiaga, kus tema kunsti esitleti Michaelangelo kõrval.
Viola karjäär kestis viis aastakümmet ning mitmed tema installatsioonid lõid uudseid tipptasemel kasutusvõimalusi audio- ja visuaaltehnoloogiale. Tema kunsti põhiteemadeks olid surm ja inimteadvus, ent palju käsitles ta ka vaimsust ja filosoofilisi traditsioone.
Viola peamiseks meediumiks oli video: ta lõi videolindile palju tunnustatud teoseid ning nihutas seeläbi pidevalt oma praktika piire. Tema esimene kõrglahutusega videotöö «Going Forth By Day» telliti 2002. aastal Deutsche Guggenheim Berlini ja New Yorgi Guggenheimi muuseumi poolt ning tulemuseks oli viieosaline fresko, mis kujutab elutsüklit sünnist surmani.
/nginx/o/2024/07/14/16222485t1hf54e.jpg)
Viola kunstis oli palju ka suurte meistrite mõjutusi, eriti aga mõjutusi Michaelangelolt, mistõttu esitleti tema töid mitmel korral koos Michelangelo omadega, tuntumalt «Bill Viola/Michelangelo: Elu, surm, taassünd», kus Viola 12 videoinstallatsiooni eksponeeriti koos 14 Michelangelo joonisega.
Lisaks tegi Viola sageli koostööd muusikutega, sealhulgas näiteks industriaalroki ansambliga Nine Inch Nails. Aastal 2000 tegi ta koos režissöör Peter Sellarsi ja dirigent Esa-Pekka Saloneniga Richard Wagneri teose «Tristan ja Isolde» uusversiooni, mida on alates 2004. aastast mängitud rahvusvaheliselt.
Kunstikriitik Laura Cumming andis 2001. aastal Violale hüüdnime «videoajastu Rembrandt», põhjendades hüüdnime sellega, et Viola on teinud oma meediumi edendamiseks rohkem kui keegi teine.
/nginx/o/2022/04/13/14482607t1h6559.png)