/nginx/o/2018/05/03/7822219t1h7dfe.jpg)
- See ei saa olla nii hull nagu arvatakse: olgu see siis klassikaline või tanstumuusika
- Andke mulle toetuspunkt ja ma liigutan maakera paigast!
- Muusika muudab meid imelikeks masinateks.
Tuntud Eesti teatritegelane ei uskunud oma kõrvu, kui teatasin, et mina lähen praegu Pärnu Beach Grindile. «Me tulime kaarega, et saaks sellest rahvast mööda minna,» andis ta oma hinnangu tuhandetele noortele, kes Pärnu rannapargi poole tunglesid, ees ootamas kaks ööd muusikat, ekstaasi ja kindlasti ka pisaraid.
«Jäid ellu?» uuris see teatraal mõni päev hiljem. Jäin jah ja soovitan teistele kah.
Läinud nädalavahetusel toimus Pärnus kaks olulist muusikasündmust: sümfoonilisele muusikale pühendatud Pärnu muusikafestival (edaspidi PMF) ning vahel teatava tooniga «noorte kommipeoks» nimetatud elektroonilise tantsumuusika festival Beach Grind (BG). Mis neid ühendab? Siin kirjutaja, kes vapra reporterina mõlemast osa võttis ja nüüd kuuldust teile aru annab. Ja Kristjan Järvi.
Pärnu muusikafestival
9.–19. juuli 2024
Enam kui 400 muusikut
Kontserdipilet kuni 65 eurot (toetajapilet 80 eurot)
Eelmisel kolmapäeval juhatas Neeme Järvi Pärnu kontserdimajas Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkestrit ning viimseni väljamüüdud saal soovis püstitõusmisega maestrole oma palavat armastust näidata juba enne, kui see sai Beethoveni esimese sümfoonia avanootidel kõlada lasta.
Nooruslikku energiat ja seda, kuidas 87-aastane Järvi seda helideks muundas ja kuulajate kõrvu suunas, oli tunda kontserdi teises pooles, kui kõlas Friedrich Gulda kontsert tšellole ja puhkpilliorkestrile. Eriti kenasti sobis džässimaitselisse avaossa solist Indrek Leivategija leekivpunase särgiga võrreldav kirglikkus.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/11/16216672t1h4a20.jpg)
/nginx/o/2024/07/15/16224078t1h88e8.jpg)
Maakera võpatas
Pea kohal lõi laiali laserite lehvik ning hullunult vehklevat prožektorite vihud peksid mäslevat rahvamassi. Stroboskoop põletas mu silma võrkkestale sirgetest märgadest juustest paiskuva piisasaju verinoore kirest haaratud neiu näo ümber. See oli alles Pärnu Beach Grindi algus.
Pärnu Beach Grind
12.–13. juuli 2024
Pärnu Rannapark, Villa Ammende
Enam kui 30 esinejat, päevapilt kuni 65 eurot
Kogemuse oma rahvaga koos olemisest, millest kolleeg Janar Ala kirjutas oma Õllesummeri reportaažis 4. juulil, sain reedel, kus Beach Grindi põhilaval esines Puuluup & 5MIINUST. «Hüppa!» käskis hääl lavalt ja tuhanded elektrijänkud minu ees hüppasid. Tundsin, kuidas maa võpatas. Kogu see energia, mis oli Pärnu rannapargi kolme lavaga festivalialale pakitud: hormoonidest ja erinevatest psühhoaktiivsetest substantsidest hõõgvele aetud energia vajas rakendust. Ja nad otsustasid sellega maakera deformeerida.
/nginx/o/2024/07/15/16223191t1hf1d5.jpg)
Alati on tore istuda ja vaadata kuhugi – olgu see jalgpallivõistlus või laulupidu – suunduvate inimeste voogu. Juba see, et nad kõik koos kuhugi lähevad, seob inimesed kokku, nad ajavad ühist asja. Lisandub üleüldine elevus: ees ootab midagi toredat. Kuna Beach Grind on valdavalt noorte pidu, lisandub sellele veel eriline klassiekskursiooni energia. Niisugune energia pandi rannapargis kahel õhtul järjest tõhusalt tööle.
/nginx/o/2024/07/15/16223275t1h8b7b.jpg)
Teatavat ebamugavust põhjustas see, et olen tegelikult BG põhisihtgrupist peaaegu kolm korda vanem. Praegune festivalimood on jälle kõike muud, kui kurguni kinni nööbitud, nagu need superrikkad Šveitsi vanaprouad, kes Järvide festivalil alati viibivad. Kogu see ilu, mida siin nii fantaasiarikkalt pakutakse, pole mõeldud sinu silmadele, vana känd, pidin endale meelde tuletama ja vagalt Püha Antoniuse kannatusi meenutama.
/nginx/o/2024/07/15/16223256t1h9b9c.jpg)
Imelikud elusad masinad
Laupäeval juhatas Pärnu kontserdimajas Paavo Järvi Eesti Festivaliorkestrit. Maailma tipporkestrite muusikud maailma tippdirigendi käe all. See on umbes nii, nagu Miles Davis annaks koos Jimi Hendrixiga koos Eestis kontserdi. Pärast Ester Mägi «Vesperit» tuli maailma esiettekandele Tõnu Kõrvitsa akordionikontsert «Tantsud», solist Ksenija Sidorova. Viimase sära ja virtuoossuse kohta on mul raske leida piisavalt kangeid epiteete.
/nginx/o/2024/07/15/16224085t1ha620.jpg)
Kui Beach Grindi muusika on vähemalt teoorias alati ette- ja järelekuulatav (ehkki loomulikult on ka elektroonilise tantsumuusika iga ettekanne ainulaadne ja kordumatu), siis siin tabas mind pärast Kõrvitsa kontserdi viimaste helide kustumist valulik ilmajäämistunne: see oli maailma esiettekanne, keegi pole seda fantastilist muusikat veel plaadistanudki, pole teada, kas sa seda üldse kunagi oma elus teist korda kuuled!
Isegi, kui oleks salvestus võtta, siis ei suudaks ma oma parimate kõrvaklappide või kõlarite abil kodus taasluua niisugust tohutu dünaamikaga peenekihilist ja holograafilist helivõngete universumit, nagu P. Järvi seda tegi. Maagia jätkus kontserdi teises pooles Bizet’ «Rooma sümfooniaga».
/nginx/o/2024/07/15/16224086t1ha9f3.jpg)
Sest vaadake, sümfooniaorkester on inimese poolt leiutatud muusikariistadest kõige imelisem instrument. Paavo Järvi on suurepärastest muusikustest, ainukordsetest interpreetidest konstrueerinud ja häälestanud kummalise ja keerulise biomehaanilise masina, Festivaliorkestri. Sõna «masin» kasutan ma siinkohal äärmiselt lugupidavalt ning kõige kaunimas võimalikus mõttes. Dirigent Järvi kasutas seda närvidest, lihastest, vasest, puidust masinat erakordselt nauditava esteetilise elamuse loomiseks.
«f****** ************s!»
Samasugust muusika, masina ja inimese suhet märkasin Beach Grindil. Siin aga moodustas esineja masina publikust ning sellel masinal oli ainult üks ülesanne: käsu peale hüpata, käed üles tõsta või karjuda. Võrreldes sümfooniaorkestri vabadusastemetega on see väga primitiivne masin, mille väljundil on kaks väärtust: ÜLES-ALLA, EDASI-TAGASI, SISSE-VÄLJA. See iidne rütm tagab elu jätkuvuse.
Täiesti mõistetav, sest orkester koosneb aastakümneid harjutanud professionaalidest, aga teisel puhul peab DJ töötama täiesti tundmatu ning võib-olla ka mitte täiesti kaine materjaliga.
See kehtis eeskätte BG pealava esinejate kohta. Oma oskusi publiku manipuleerimisel häälkäskluste, valjude helide ning ereda valguse abil näitas seal esimese õhtu peaesineja, üks oma ala parimatest Marshmello (US), kes kannab esinedes peas valget tündrit.
/nginx/o/2024/07/15/16223194t1ha08c.jpg)
Ameerika artist Oliver Tree oli teise päeva nael. Artisti Leedu kontsert jäeti viimasel hetkel ära, kuna too teeb koostööd Yandexi poolt sponsoreeritud festivaliga. Pärnus pääses ta siiski lavale ning pakkus visuaalselt vapustava etteaste. Jälgisin seda ajakirjaniku kiretusega, sisimas siiski hukka mõistes. Solisti lemmikväljend publiku poole pöördudes oli «f***ing m***********s», mis inimestele väga meeldis.
Peale pealava laotas BG rannapargi haldjatammede alla veel kaks lava. Grind lava esinejad pakkusid rajumat, tooremate servadega ja sügavama biidiga muusikat. Niisugust, mis eelistab, et kuulaja muusika ning oma sisekosmosega silmitsi jääb, siis töötab ta kõige paremini. Ammende villa poole kujundatud magusavõitu Ammende laval mängiti «f***ing haussi-šmaussi», nagu üks noormees oma sõbrale seletas. Sinna kogunes mõnevõrra küpsem publik, kellele pangad on arvanud heaks juba nende esimese eluasemelaenu anda.
(nendest) narkootikumidest
Mulluse Beach Grindi ajal suri keegi üledoosi ja just tänavuse festivali ajal nabiti keegi selle eest kinni. Festivalialal aga oli üldine pilt märksa siivsam, kui mõnel traditsioonilisel rokikonsterdil, kus põhitoon on selline «kormoranide» stiilis mehine õllemörin nahktagi kleepuva revääri kohal. Joodi küll, aga enamasti mõõdukalt ja need, kes mittejoodavat kraami eelistasid, tegid seda kuidagi sissepoole nautides.
Hoolimata tihedast turvasõelast oli läbiotsijate sõrmedest mööda toimetanud päris ehedast klaasist veinipudeli üks noormees, kes sellest neide kostitas. Arvestades, et tuhandete peade kohal lendasid niigi mõned plastist joogipudelid, muutis klaaspudel platsil mind veidi murelikuks.
Kahe päeva jooksul kohtasin festivalil vaid üht inimest, kelle tervise pärast muret tundsin ja see oligi viimase esineja Cartooni ajal. Seisin koos teistega mingi piirdeaia taga, kaelad õieli, kui mööda aeda hakkas lähemale nihkuma klaasistunud pilguga 20ndates mees. Kogu oma mao sisu oli ta juba üle aia maha pannud, nüüd kõõksus suunurgast vaid venivat sappi kaablikimpudele.
Nagu eestlastel heaks kombeks, nihkuti tüübi teelt vaikselt kõrvale ning lõpuks olin mina lähim inimene. Tundsin suurt kimbatust: igasuguse ligimesearmastuse nimel oleks pidanud ma kähku tüübile abi otsima, ta turvameeste või Ööhaldjate (vabatahtlikud, kes pakuvad festivalidel inimestele füüsilist ja vaimset abi) juurde tirima. Aga teadvusetust olekust hoolimata seisis ta – mudane ja oksene – aia abiga ikkagi veel püsti ega paistnud oma oksesse lämbuvat… Mind päästis kimbatusest neiu, kes tüübil turjast haaras, ta hämmastava jõuga märga kott-tooli surus ja käratas: «EI LIIGU!».
Siis vaatasime kõik kontserti edasi. Ma olin enne Ööhaldjate telgi juurest läbi käinud ja kuulnud kuidas noored räägivad: «Küll on hea, et te järjest rohkem pidudel olete! Palju turvalisem tunne on!» Nii et lapsevanemad, kui teil on kahtlusi, kas järeltulijad mõnele peole lubada või mitte, siis Ööhaldjate olemasolu seal on kindlaks plussiks.
Kristjan Järvi kahel pool aeda
Olen ilmselt ainus ajakirjanik, kes tänavu neid kahte festivali üheaegselt kajastab. Aga peale minu ühendab neid veel üks teine nimi ning see on Kristjan Järvi. Tema orkester Nordic Pulse astus üles nii kontserdimajas kui rannapargis.
/nginx/o/2024/07/15/16223178t1h955f.jpg)
Kontserdimajas tuli ettekandele erinevate autorite tsükkel «Põhjala luiged», kus «visionäärlik Nordic Pulse Orchestra ja šamaanist maestro Kristjan Järvi loovad transformeeriva teekonna müstikasse». Nii tutvustati seda kavalehel. Visionäärlus ilmnes näiteks selles, et orkestriliikmed, kes vabalt laval seisid ja õõtsusid (v.a. nt tšellistid, nemad ju peavad mängimiseks istuma), kandsid neoontriipudega musti särke ja samasugust meiki, mis UV prožektorite käes kenasti hõõguma lõi. Helendava logoga oli kaetud Järvi šamaanitrumm. Muuhulgas tuli tsüklis esiettekandele Rein Rannapi «The Drum is his Boat».
/nginx/o/2024/07/12/16218267t1hbed2.jpg)
Järvil oli kogu selle kompositsiooniga kindlasti palju vahvaid ideid. Tundub, et ta on juba mõnda aega vapral loomingulisel rännakul, et avastada isa ja venna kõrval päris oma tee ja suhe muusikaga. Mis ideed need praegusel juhul olid, jäi natuke häguseks, sest kindlasti oleks «Põhjala luiged» tahtnud üksjagu harjutamist. Praegu valitses laval sümpaatne segadus, millest Järvi demiurgina trumminuiaga vehkides mingit maailma üritas luua.
Pisarad vihmas
Taas astus see kooseis sootuks teistsuguse publiku ette Grindi pealaval koos Eesti elektroonilise tantsumuusika ansambliga Cartoon laupäeva südaöösel (Grindi tahan kiita sujuva korralduse poolest, vähemalt kõik need, keda mina kuulama läksin, läksid ka täpselt peale). Selleks ajaks oli obligatoorne festivalifilm rannapargi pinnase tümaks teinud. Ei tahtnud mõeldagi, milline nägi välja moshpit (vanemale lugejale: lavaesine püherdamise mülgas) pärast Oliver Tree esinemist.
Noorem ja hoolimatum publik oli nii märjaks saanud, et ei pidanud enam suurt millestki hoolima, teised higistasid kilekeepides. Südaöösel oli siiski 20 kraadi sooja. Rahvas paistis valdavalt Cartooni ootavat, need, kellega rääkisin, ei osanud miskist Järvist midagi arvata.
/nginx/o/2024/07/15/16224093t1h7bb7.jpg)
Siis alustasid laserid. Sinakasrohelised kiirtekardinad kuvasid publiku peakohale valguslae, millest läbikukkuvad vihmapiisad muutusid hetkeks smaragdideks ja safiirideks, et siis kustuda. See kõik tuletas meelde 1982. aasta filmi «Blade Runner» ning Rutger Haueri tegelase kuulsa monoloogi: «Nagu pisarad vihmas…» Vat nii me elame 21. sajandil…
Kava oli nagu tiigrikeeks. Vaheldusid Cartooni ning Nordic Pulse’i lood, kusjuures sümfoonikud toetasid oma instrumentidega bänd EDMi lugusid, need aga ladusid orkestripaladele alla raudse rütmimustri, mille järgi hea tantsu lüüa.
Selle loo ja enam kui kolmepäevase duubelfestivalimaratoni moraal võiks olla niisugune, et alati on hea kärss oma mollist välja tõsta ja proovida, mismoodi asju mujal pakutakse. Kaks suurepärase korraldusega festivali täiendavad teineteist fantastiliselt ja Pärnu ainult võidab sellest. Kui otse klassikakontserdilt drum’n bass'i set'ile tormata või vastupidi, siis töötavad need vastastikku nagu paletipuhastaja kulinaarias. Meel värskele elamusele valla!