:format(webp)/nginx/o/2019/05/05/12139229t1h288f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/07/16/16226190t1h48eb.jpg)
Ehkki Chet Hanks kuulutas enne suve algust, et 2024. aasta suvi on taas kord «white boy summer», ei ole kahtlustki, et see suvi on täis suhkrut, kohvi ja Sabrina Carpenteri, kes ei domineeri mitte ainult muusikaedetabeleid, vaid ka kogu sotsiaalmeediasfääri ja inimeste südameid.
Kuigi tundub, et Sabrina Carpenter ilmus eikuskilt, et kohe muusikaedetabelid vallutada ja Taylor Swiftile konkurentsi pakkuda, mis on andnud alust süüdistustele, justkui oleks ta nn industry plant ehk muusik, kes esitleb end sõltumatu artistina, kuid kellel on tegelikult selja taga muusikatööstuse toetus ning sellega ühes ka rahalised ressursid ning vahendid vaevleva ja iseennast üles töötanud kunstniku narratiivi kunstlikuks kujundamiseks, on Carpenter tegelikult muusikuna tegev olnud juba üle kümne aasta. Tema juured on seal, kus paljudel teistelgi popstaaridel – Disney plaadimasina juures.
Sabrina Carpenter
:format(webp)/nginx/o/2024/07/16/16226191t1h08a9.jpg)
Sündinud 11. mail 1999
Ameerika poplaulja ja näitleja
Välja andnud viis albumit: «Eyes Wide Open» (2015), «Evolution» (2016), «Singular: Act I» (2018), «Singular: Act II» (2019), «Emails I Can’t Send» (2022). Tema kuues stuudioalbum «Short n’ Sweet», kust pärinevad ka singlid «Espresso» ning «Please, Please, Please», ilmub 23. augustil
1999. aastal sündinud Carpenter on puhas Z-põlvkonna popstaar, kelle karjäär sarnaselt Miley Cyruse ja Olivia Rodrigo omaga on võrsunud Disney loodud vaakumis, mis annab küll hea hüppelaua ja rohkem võimalusi, kuid kus selgelt eristuva isiksuse loomine ning enese kehtestamine tõsiseltvõetava ja ambitsioonika muusikuna on olude sunnil ebavajalikult raskeks muudetud.
See tähendab, et ehkki plaadileping Disneyle kuuluva Hollywood Recordsiga, mille Carpenter sõlmis juba 12-aastaselt, annab kindlasti eelise teiste lapsstaaride ees, sunnib see ka tegema teatud kompromisse, mis ei võimalda noorel muusikul alati teha seda, mida ta tegelikult teha tahaks. Mis tegelikult juhtus ka Carpenteriga, kes tegi seetõttu aastaid mõneti eristamatut ja inspiratsioonivaest popmuusikat, millest olid teadlikud vaid pühendunud Disney fännid.
Levib palju kuulujutte
Seega selleks, et temast saaks päriselt staar, kes ta sel aastal olnud on, on kulunud vähemalt kümme aastat, mis on pisut vähem kui pool tema elust, ja neli Disneyga seotud albumit, millest viimane valmis 2019. aastal. Ning ehkki ta sõlmis pea kohe uue plaadilepingu Island Recordsiga, ei tähenda see, et teda oleks kohe muusikuna tõsiselt võetud.
Näiteks on tagantjärele palju räägitud sellest, et Carpenteri edule Disney-järgselt on paljuski kaasa aidanud kuulujutud ning jõudmine kõmuveergudele, ehkki kasutades laulja enda sõnu, on tegemist pelgalt meedia ülemõtlemisega.
Nimelt arvati pikalt, et just tema on blond tüdruk Olivia Rodrigo 2021. aasta megahitis «drivers licence», kes on «temast vanem ning paneb teda ennast ebakindlalt tundma». Lugu, mis kinnitamata andmetel kõneleb just armukolmnurgast Rodrigo, Carpenteri ja Joshua Bassetti vahel.
Pärast «Espresso» ilmumist on aga palju juttu olnud sellest, et Carpenter ja tema plaadifirma on kinni maksnud Spotify enda, kes surub «Espressot» igale poole, nii et mõne väitel mängib «Espresso» järgmise lauluna ka siis, kui sellele eelneb näiteks Cannibal Corpse’i lugu «Hammer Smashed Face». Ehkki tegelikult on lugu möödapääsmatu ennekõike siis, kui kuulata mõnda Spotify kureeritud esitusloendit, mille žanr vähegi Sabrina Carpenteriga haakub, ehkki ta pole sugugi esimene muusik, kelle puhul Spotify sellist strateegiat kasutab, kuigi tundub, et on.
Ka laval on Carpenter tarmukas ja intiimne ning suudab hõlpsasti tekitada tunde nagu oleksid sa ainus fänn maailmas, ainus kuulaja saalis.
Üldse räägitakse palju, justkui võlgneks Carpenter oma edu kellelegi teisele, olgu selleks siis mõni teine muusik, perekond või mõni suurkorporatsioon, ning sellega pisendatakse suuresti võimalust, et tal on lihtsalt tugev tööeetika ja tahe läbi lüüa, mis on aidanud tal oma võimalusi realiseerida, end tõestada ning seeläbi ka kuulsaks saada. Ühtlasi pisendatakse sellega võimalust, et Carpenter lihtsalt teeb suurepärast ja kaasahaaravat popmuusikat, millega on lihtne suhestuda. Muusikat, millel on olemas see miski, mis teeb tema muusika ebatavaliseks, eristuvaks, köitvaks.
Viimastel aastatel pole Carpenteri huvitavaks teinud mitte see, mida temast räägitakse, vaid see, kelleks ta kujunenud on, kuivõrd ta on hüljanud Disney ettekirjutatud isiksuse ning iseendaks kasvanud, ehkki ta rõhub senisest enam just oma «Short n’ Sweet»-olemusele, mille alged on üsna sügaval Disney kasvatuseetikas, kuid millele ta on lisanud tohutult kelmikust ja seksapiili, ning mis tuleb välja nii tema muusikast kui ka tema lavalisest olekust.
Ka laval on naine tarmukas ja intiimne ning suudab hõlpsasti tekitada tunde, nagu oleksid sa ainus fänn maailmas, ainus kuulaja saalis. Ta heidab nalja, teeb kelmikaid ja kahemõttelisi vahemärkuseid, jagab kohtingunõuandeid, särab. Carpenteri lühikesed ja pastellvärvides kleidid, mida ilustavad südamekujulised väljalõiked, lehvid, litrid ja pitsid ning kõrged platvormkingad, millest pea iga tüdruk und näeb, muudab ta lisaks popstaarile ka moeikooniks.
Temas lihtsalt on popstaarilikku kvaliteeti, ent ta pole seejuures kõrk või edev, vaid on säilitanud oma vahetu oleku ja huumorimeele, mis muudab ta atraktiivseks rohkem kui ühel viisil.
Seda enam, et inimesed janunevad muusika järele, mis oleks lõbus. Muusika järele, millele on lihtne kaasa naerda, mugav kaasa laulda. Muusika, mis on kerge meelele, kõrvale ja hingele või kus tõsistest asjadest lauldakse läbi huumoriprisma. See pole muusika, mis oleks tingimata tark või intellektuaalne, ent see on nutikas ja mänguline ning ennekõike tabav, sest see mõistab suurepäraselt kuulajate soove ja vajadusi.
Lõbus lugu enesekindlusest
Pärast «Espresso» ilmumist tehti sotsiaalmeedias, eriti X-is ja TikTokis nalja selle üle, et nüüd saavad kõik magusaid kohvijooke tarbivad noorukid viimaks aimu, milline on päris kohv.
:format(webp)/nginx/o/2024/07/16/16226192t1h3874.jpg)
Kui «Espressost» kõneleda, osutatakse sageli, et selle laulu sõnad ei ole loogilised, sealt puudub grammatiline korrektsus ja üleüldse on see oma sõnastuses vigane. Ent samas leian ma, et just see teatav ebaloogilisus on see miski, mis sunnib lugu uuesti kuulama. Ning siis veel korra. Sest ühest korrast ei piisa, et aru saada, mida Carpenter öelda tahab. Ning kahest, kolmest, neljast korrast ei piisa, et see lugu oma organismist, ajukurdude vahelt ja jäsemetest välja tantsida.
«Espresso» on äraütlemata lõbus lugu enesekindlusest. Lihtsamalt öeldes on see lugu sellest, et Carpenter on seksikas, ent armas; naljakas, kuid riivatu; tõsine, aga magusam kui suhkruvatt. Ta on arukas blondiin selle kõige paremas mõttes: taibukas, seksikas ja ääretult võimekas. Ühtlasi on see lihtsalt ideaalilähedane kombinatsioon süntesaatoripopist ning kaheksakümnendate diskost.
Carpenter ise sõnas Apple Musicule antud intervjuus, et tahtis kirjutada laulu, mis oleks lõbus ja meelitav, ent samal ajal pakuks nii talle endale kui ka kõigile, kes lugu kuulavad, kõva annuse enesekindlust. Umbes nagu kofeiinilaks.
«Ma arvan, et inimesed, kes ei tea, kes ma olen, või ei ole kunagi ühtki mu lugu kuulanud, võiksid selle ühe lauluga saada parema ettekujutuse minu huumorimeelest,» ütles Carpenter.