KUNST JA POPP ⟩ Rulaga presidendi vastuvõtule

Niimoodi reas me läheme: Kanada kunstniku Deniali kaubamärgi-toksilised rulaampullid. Foto: Mihkel Maripuu

Rulatajad on alati tundunud cool’id tüübid. Neid juba ei koti. Nagu üht õiget noort inimestki. Rulatamine on teist korda kavas kohe algavatel olümpiamängudel.

Rula on olnud DIY-kultuur. Nagu underground-kultuur enamasti. Asjad tehakse valmis käepäraste vahenditega – mida käepärasematega, seda parem. On rõhutud autentsusele ja rohujuuretasandile (vabandust, et sellist nahkset sõna kasutan, nagu arvamusfestivalil oleks). Ilmselt ka, nagu underground-kultuur ikka, vastandustele – meie vs nemad, kohalik vs globaalne, endaks jäämine vs korporatiivne sellout jne. Oma stiili, isikupära hinnatakse (sõidustiil, rulalaua kujundus jne). Nagu hiphopis ja grafitiski, kui panna need kolm suurt linnast-sündinut ühte patta (rulatamine sündis Californias, hiphop ja grafiti New Yorgis).

Rulatajad on olnud mingis mõttes linnaruumi sondipead. Leidnud kohad, mida ei ole, ja muutnud need olevaks. Tegelenud linna taaskasutamisega. Nagu boheemlased on ajast aega linnades kohti cool’iks teinud. Kui koht on cool’iks tehtud, saabuvad sinna arendajad, mapid käes, kiivrid ja suured plaanid peas. Gentrifikatsioon. Eestiski, kus rulakultuur on pigem tagasihoidlik, on nad kõigepealt sättinud biiti Tallinnas Telliskivis ja Tartus Aparaaditehases.