Inimesel tekib vajadus lüürilise luule järele siis, kui saavad tõeks Koguja sõnad (sõltumata sellest, kas ta neid teab või mitte): «... kui kaks magavad üheskoos, siis on neil soe; aga kuidas üksik sooja saab?»

Luulekogu – kui selle luuletused hinge puudutavad – annab võimaluse saada sooja ja jagada üksindust. Sestap eeldame luulelt instinktiivselt ideaalis maksimaalset traagikat, harvemini sappi ja vihkamist ning väga harva filosoofilist leppimist.

Kõikidele nendele nõuetele vastab ka eesti luule ja parim vastav näide on geniaalse Juhan Viidingu värsid:

Kommentaarid
Copy