Suri hiilgav Eesti kunstnik, kes uuris Eesti rahva saatust läbi aja

Metallikunstnik Marje Keremit jäävad meenutama kunstniku kunagised õpilased, keda ta inspireeris ja kunstipisikuga nakatas, kolleegid ja kaasteelised, kes hindasid ja imetlesid Marje töökust ja isikupära. Foto: Pressifoto

Eesti Kunstnike Liit teatab, et lahkunud on andekas looja, metallikunstnik Marje Kerem (1944–2024).

Täpse silma ja osavad käed sai ta ilmselt päranduseks oma vanematelt – isa oli sepp ja ema õmbleja. Joonistamisoskuse ja kunstiõpetaja kutse omandas Marje Tallinna Pedagoogilises Instituudis (Tallinna Ülikool), mille ta lõpetas 1968. aastal ning töötas seejärel kunstiõpetajana Tallinnas.

Aastail 1970–1974 jätkas ta õpinguid Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallehistöö osakonnas. Marje Kerem on töötanud kombinaadis «Ühendus» juveliirina (1977–1984) ning «Ars-Juveelis» kunstnik-teostajana (1984–1990), seejärel asus tegutsema vabakutselise kunstnikuna.

Marje Kerem oli Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Metallikunstnike Liidu liige aastast 1988. Esimest korda esines ta näitusel juba tudengina (1971), aktiivsem ja olulisem esinemine näitustel algas 1980. aastatel, esimene isikunäitus toimus 1986. aastal Tallinnas Kunstisalongis.

Sellest ajast alates on tal olnud pidevalt väljapanekuid galeriides ja kunstisalongides, tema teoseid on eksponeeritud paljudel tarbekunstinäitustel, muuseumides ja näitusesaalides, neid on eksponeeritud ka välismaal – Tšehhoslovakkias, Poolas, Prantsusmaal, Rumeenias, Austraalias, Soomes, Venemaal ja Norras. Kunstniku loomingut on kogudesse soetanud ka Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum, suur osa ehteid on läinud erakogudesse.

Kogu Marje Keremi looming on kantud juba tema diplomitööst alguse saanud põhimõttest: geomeetrilise vormi rangus ja areng koos sümbolitega rikastatud jutustusega. «Elutee», «Päikesevanker» (mõlemad 1991), «Kotkas» (1994), «Elan seal, kus meeldib» (1986), «9. märts» ja «Leinaöö» (mõlemad 1989) – need ja paljude aastate jooksul loodud töö- ja mõttemahukad ehted väljendavad väga selgelt tema kunstnikukreedot ning kodanikupositsiooni.

Marje Kerem oli metallikunstnik selle sõna kõige ehedamas tähenduses – ehetes kasutas ta peamiselt metalle: hõbedat, uushõbedat, messingit, tombakut, melhiori, vaske, terast, pannes neist kokku erilisi värvikombinatsioone. Ehete efektsuse saavutas ta vaid talle omaste pinnatöötlustehnikatega.

Viimane oluline kokkuvõte Marje Keremi loomingust – näitus «Aeg ajas» – toimus 2012. aastal A-Galerii Seifis. Selle läbivaks teemaks oli Eesti rahva saatus läbi aja. Seda teemat arendas ta ka 2015. aastal samas ruumis välja pandud abstraktsete joonistuste näitusel, tehes viite oma joonistusstuudiumile, millest sai alguse kunstniku edasine loome- ja arengutee.

Paraku lõppes see teekond kümme päeva enne kunstniku 80. sünnipäeva. Aastal 2019 A-Galeriis toimunud isiknäituse «Mälukaardid» saateks kirjutas Marje Kerem: «Inimene tunnetab alateadvuses kodu kui omandit, mida soovib näha jäävana, kuid see kaob koos enese kadumisega. On aga teine kodu, kõiksuse kodu, mida väärtustab elatud elu. Mis on jääv, mida ei saa keegi kelleltki võtta, mis on kõiksuse lõpmatuses tõeline omand.»

Marje Keremit jäävad meenutama kunstniku kunagised õpilased, keda ta inspireeris ja kunstipisikuga nakatas, kolleegid ja kaasteelised, kes hindasid ja imetlesid Marje töökust ja isikupära.