Kes sodis Mona Lisale vuntsid ette?

Marcel Duchampi «L.H.O.O.Q» Foto: Eero Vabamägi

KUNST JA POPP
Kunstile, eriti kõrgemaks peetavale kunstile, on üldisemalt omane tõsidus. Isegi kui see mõne teosega alguses nii polnud, siis varsti oli. Mida rohkem teost paigutatakse, tõlgendatakse ja filterdatakse, seda rohkem tõsiduskangust sinna sisse kipub minema. Ehk võib seda nimetada kunsti suletud väljale omaseks entroopiaks.

Miks mitte tuua selle juurde näiteks kunstiteadlase tõsidust. Naljakas on kuulata muuseumis, televiisoris, kus iganes kunstiteadlast teostest rääkimas. Kunstiteadlane võtab sisse kunstiteadlase kehahoiaku ja rääkimismaneeri. Muidugi, vahel võib kunstiteadlane omal algatusel ka nalja teha, ja kui kunstiteadlane juba nalja teeb, siis on väga naljakas.

«Mona Lisat» peetakse maailma kuulsaimaks maaliks ja selle oma silmaga nägemine olevat juba omaette väärtus, ilmselt paljude jaoks ainus. Oma kodus Louvre’is seisab ta klaasi taga (aja jooksul on mõned korrad ta elu kallale kiputud) ja selle juurde looklevad järjekorrad nagu Kaaba kivi juures. «Mona Lisa» tahaks ju ikka elu jooksul ära näha. Natuke meenutab «Mona Lisa» sellisena USA postmodernistliku ja vägagi popkunstist mõjutatud kirjaniku Don DeLillo teostes ette tulevat maailma enim pildistatud heinaküüni.