Kujutate ette, et Eestis piiraks klassikalise muusika esitajat fännide hord? Võib-olla mõtlete Rein Rannapi või Silvia Ilvese peale, kellest üks on leidnud jälgijaid hoopis rokkmuusikas, teine meeste vahetamisega. Kuid Eestis on üks klassikaline muusik, kelle ümber sumiseb alati hulk inimesi, kes tahavad teda tänada, temaga koos pilti teha, temalt autogrammi saada.

Lubage tutvustada – viiulivirtuoos Hans Christian Aavik! Ta on pühendunud ja kirglik ning soovib oma muusikaarmastust jagada. Ta on kogenud, et publikule muusikast rääkides saavad nii tema ise laval kui publik saalis võimsama elamuse. Nii tuleb ta vaheajal või pärast aplausi lavalt otse rahva sekka suhtlema ja fännid seisavad järjekorras. Aaviku olekus pole grammigi üleolekut või kõrkust, ta on väga vahetu ja soe.

Esimest korda kohtusin Aavikuga neli suve tagasi, kui ta oli üks välismaal õppiv noor andekas muusik, kellel soovitas silma peal hoida dirigent Paavo Järvi. Aavik oli toona valitud mängima Eesti Festivaliorkestrisse. Nüüd, 26-aastaselt, esineb ta sama orkestri ees solistina, lisaks on talle usaldatud Eesti Pillifondi galakontserdi kokkupanemine. Mõlemaga tuli ta toime imeliselt.

Kommentaarid (1)
Copy