Noor saksa verd pastor sattus lustakatesse keelesegadustesse

«Stahli grammatika» Piibe Teatris: lihtne lavakujundus, lihtsad puupingid, mis vastavalt vajadusele viivad tegelased kas kohtupinki või kõrtsituppa, kirikust rääkimata. Foto: Maarja Ilves

Piibe Teatri pseudo­ajalooline lusti- ja laulu­mäng «Stahli grammatika» võlub oma kerguse ja elu­jaatusega, olles seeläbi vägagi teatri­juhi, näidendi autori ja lavastaja Arlet Palmiste nägu. Kukenoosi küüni suurde ja avarasse saali turnimine ei ole külastajale just kõige hõlpsam ette­võtmine, kuid samas on ju vana tõde, et suve­teater on harrastus­spordi üks harivamaid ja meeleolukamaid erivorme.

Lavastuse keskne idee on iseenesest väga lihtne, Palmiste on loonud lõbusa mõttemängu teemal «Mis ajendas saksa päritolu kõrgelt haritud kirikuõpetajat 17. sajandi alguses maarahva keelt õppima ning eesti keele esimesed grammatikareeglid kirja panema?».

Versioone leiab loost mitmeid: kavalpeadest talupojad kasutasid keelebarjääri ära ja leidsid erinevaid võimalusi kirikuõpetaja üle nalja heita; koguduse pingid olid tühjad ning kohalikud tuli iga hinna eest jumalasõna kuulama meelitada; või oli hoopiski mängus kena taluneiu, kes verinoore kirikuõpetaja pea vurrkannina pöörlema pani. Mis toona tegelikult toimus, on aastasadade taha varjule jäänud ning pisut aimu Stahli tegelikest ajenditest leiab teatrikülastaja kavalehelt või siis juba pikematest ajalookirjutistest.