Suri kirjanik Arvo Valton, algas tee lõpmatuse teise otsa

Arvo Valton Vallikivi 15. jaanuaril 2024 oma kodus. Foto: Andres Herkel

Reedel, 26. juulil lakkas tuksumast Arvo Valtoni süda. Kirjanik oli surres 88-aastane.

Arvo Valton (kelle kodanikunimi oli Arvo Vallikivi) sündis 14. detsembril 1935 Märjamaal ettevõtja peres. Nõukogude okupatsiooni ajal küüditati Arvo koos vanematega Siberisse ja Magadani oblastis tuli ka keskkool lõpetada.

Tallinna Polütehnilise Instituudi keemia- ja mäeteaduskonnas omandas mees mäeinseneri eriala ja töötas siis 1959–1961 Maardu keemiakombinaadis. Jätkas 1967. aastani haridusteed üleliidulise kinoinstituudi kaugõppes, lõpetades selle filmidramaturgina. Töötas aastail 1961–1968 Tallinna mõõduriistade tehases inseneri, konstruktori ja patendiosakonna juhatajana.

Reaalainete-mehe loominguline pale lasi end kõigepealt paista ajakirjas Noorus «Esimese trükiproovi» rubriigis 1960. aastal. Järjest meisterlikumad ja ka metsikumad novellid koondusid kogudesse, mis ka ilmusid. Esimene romaan, ajalooline ja filosoofiline «Tee lõpmatuse teise otsa» ilmus 1978. aastal. Selles jutustatakse mongoli valitsejast Tšingis-khaanist ning taoistlikust mungast Chang Chunist.

Ka need, kes ei hooli kirjandusest, on kindlasti tuttavat Valtoni filmi ja näidendiloominguga. Ta on kirjutanud stsenaariumid mängufilmidele «Viimne reliikvia» (1969, Eduard Bornhöhe raamatu «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad» ainetel), «Hundiseaduse aegu» (1984).

Valtonit on autasutatud mitmete preemiatega alates Tuglase novelliauhinnast (1973) kuni kultuuri elutööpreemiani käesoleval aastal. Nende vahele mahuvad Valgetäne III klassi ja Riigivapi III klassi teenetemärgid, aga ka näiteks Paabeli Torni auhind (Vladimir Timini «Vana-Permi poisi Tikö seiklused» eestikeelse tõlke eest).

Elutööpreemia puhul sündinud intervjuud lugege siit.