In memoriam ⟩ Järelhüüe lõpmatuse teise otsa. Arvo Valtoni mälestuseks

Kirjanik Arvo Valton 90ndatel, kuupäev teadmata. Foto: Peeter Langovits

Telefonikõne Arvo Valtoni lahkumisest tabas mind Tallinnas, kui ma enne üht kokkulepitud kohtumist aega parajaks tehes uitasin Paljassaarel ja püüdsin umbkaudu leida Karl Ristikivi kunagist elukohta, majaaset, mida enam ei ole, ja mõistatada, millised olid ümbrus ja vaated, kui ta kirjutas oma Tallinna-triloogia romaane või artiklit Paljassaarest kui tuleviku Manhattanist.

Aeg ei olnud paras, aeg ei ole kunagi paras kurbade teadete vastu võtmiseks, sest viib mõtted mujale ja tekitab pooleliolevatesse töödesse katkestuse. Kuid koht oli õige ja kohane ning lõi kindla seose. Valton oli pärit tasaselt Läänemaalt nagu Ristikivigi, keda ta pidas üheks suurimaks eesti prosaistiks.

Mõtlen tagasi ajale, mil avastasin enda jaoks Arvo Valtoni loomingu, millega koos saabus ka mõistmine, et kirjandus ei ole ainult jutustatud lugu, vaid ka see, kuidas lugu jutustatakse. See juhtus õigel ajal, sellises tundlikus elueas, mil ilmutuslikena mõjusid juba siis elava klassika staatuses novellikogu «Kaheksa jaapanlannat» (1968), mõistatuslik ja sürrealistlik «Läbi unemaastike» (1975), parajasti värskelt ilmunud imaginaarne «Arvidi maailmareis» (1981), millest hiljem ilmus täiendatud väljaanne, seejärel juba teadlikumalt loetud «Üksildased ajas» (I 1983, II 1985) ja filosoofiline romaan «Tee lõpmatuse teise otsa» (1978).