Linnar Priimägi uurib Elisarioni kitši ja campi

Copy
Elisàr von Kupffer «Uus liit» 1915-1916 Elisarioni keskus, Minusio omavalitsus
Elisàr von Kupffer «Uus liit» 1915-1916 Elisarioni keskus, Minusio omavalitsus Foto: Repro

Saksa kirjandus ja kujutavkunst arenesid XIX sajandi algul faasinihkes. Kirjandus läbis juba eelromantismi (Torm ja tung) ja kõrgromantismi (Friedrich Schlegel, Novalis), aga maalikunstis läks Weimari klassitsism romantismiks üle alles järelromantismina.

Sümbolistlikku uusromantismi üldse ning Elisarioni loomingut eriti selgesti iseloomustab kitšilikkus. Päriskunstiteos peab vastama kolmele kriteeriumile: olema riskantne (võinuks nässu minna), maitseülene (maitsekuse-maitsetuse kriteeriumile allumatu) ning inimsust ülendav (mitte alandav). Kitš jälle ei riski mitte millegagi ja saab olla kas maitsekam või maitsetum. Sellele lisanduv püüe inimest ülendada (õilistada, kaunistada) ilmneb kitšis pealetükkiva, pla­katliku ideoloogilisusena, positiivsete väärtuste propagandana. Sümbolid pildil moodustavad ühe­tä­hendusliku imalavõitu allegooria, klantsitus vä­listab pahelisuse riski, ilu asendub põnevusetu, hambutu ilulusega, sõnum sarnaneb idüllilise «Vahitorni»-utoopiaga.

Tagasi üles