VANAMUUSIKA FESTIVAL Hingerahu oaas: Ardo Ran Varres käis Haapsalus ajarännul

Copy
Taavi Kerikmäe (cembalo d’amore) ja Anna-Liisa Eller (arpanetta, psalteerium, kandled). Armastusega elluäratatud instrumendil kõlasid Kellneri teoste seaded hapralt, kuid neis oli ka valu ootamatute harmooniapöörete näol. FOTO: Sabine Burger
Taavi Kerikmäe (cembalo d’amore) ja Anna-Liisa Eller (arpanetta, psalteerium, kandled). Armastusega elluäratatud instrumendil kõlasid Kellneri teoste seaded hapralt, kuid neis oli ka valu ootamatute harmooniapöörete näol. FOTO: Sabine Burger Foto: Sabine Burger

Muusikaga saab ajas reisida. Meie käsutuses pole sajandite­tagust salvestatud heli, küll aga on noodi­tekstiks fikseeritud kompositsioone, mis reaalajas lahti rulludes ajamasinana toimivad.

Kõlavad toonased kõlaideaalid, helimängud ja palved, tundepalangud, unistused, kibedad pisarad, rõõm ja ekstaas. Hetkeks elustunud muusika ülendab, õilistab, ulatab käe transtsendentsega kohtumiseks, pakub lohutust, puhub hingehaavadele, ärgitab lõbusale tantsule ja saadab su teele – hingerahuga. Seda kõike paariks kuuks Vahemere-äärseks väikelinnaks maskeerunud Haapsalus ehk «haabja salus», kus salul on vana tähendus «saar». Teisiti öeldes «oaas» ehk piiratud ulatusega viljakas ala keset kõrbe, mis tundub neljandat aastakümmet alustanud vanamuusikafestivali kirjeldamiseks üsna täpse metafoorina.

Tagasi üles