NÄDALA SUVETEATER ⟩ Ori ei ihka vabadust, vaid orjapidajaks saada

«Öö õigus». Jan Tristan Kolberg esitab noort parunit säravalt, hoogsalt ja kaasakiskuvalt. Tema valu on tõepoolest valus ja kirg ka vaatajale läbielamist võimaldav. Maria Terese Kalmeti Anna on nii oma iroonias kui armastuses jõuline ning kasvab lõpuks Eesti naise võrdkujuks. Noorte näitlejate lavapartnerlus meenutab nende koosmängu kaks aastat tagasi diplomilavastusena välja toodud Eduard Vilde «Tabamata imes», kus nad Lembit Petersoni juhendusel Leo Saalepi ja Lilli Ellertina oma suurema lavadebüüdi tegid. Foto: Sa Alatskivi Loss/sibulatee

Tunnistan oma häbiks, et polnud lugenud 2013. aasta näidendivõistlusel esimese auhinna saanud Toomas Suumani «Viimase öö õigust» ega näinud selle esmalavastust 2014. aastal Rakvere teatris, mille eest Raivo Trass aasta lavastajapreemiale esitati.

Tegutsesin riigikogu liikmena siis rohkem poliitikas kui teatris, kuid see on vaid pool õigustust. Teine pool oli pealkirjast «automaatselt» tekkinud eelarvamus. No mis teha, kui lood sellest, kuidas mõisahärrad talutüdrukute peal oma esimese öö õigust kasutasid, pole kunagi kuulunud minu huviringi.

Sellise eelarvamusega sõitsin nüüd Alatskivile Eili Neuhausi uuslavastust vaatama. Julgustuseks teadmine, et enamik Neuhausi suvelavastusi on olnud õnnestumised (alates juba 2009. aastast, mil tema «Mtsenski maakonna leedi Macbeth» sõnalavastuste aasta eriauhinna pälvis) ning eriline huvi Indrek Saare comeback’i vastu teatrilavale. Mäletades, kui võimas oli Saar tolles «Mtsenski maakonnas...» kurjuse jõudu kehastanud kaupmehevõsu Zinovina, lootsin teda nüüd muidugi näha mingi pahelise paruni rollis. Selgus, et rumalamat eelhäälestust ühe lavastuse suhtes pole mul vist kunagi olnudki.