KUNST JA POPP ⟩ Inimene või ta tennised – selles on küsimus

Füüsilised Cortezid installatsiooni osana. Foto: Eero Vabamägi

Eelmisel korral mainisin põgusalt Walter Benjamini vägevat teksti «Kunstist oma tehnilise reprodutseeritavuse ajastul» (1935). Klassikaline tekst, popkunstist üks olulisemaid.

Selles juhib Benjamin tähelepanu millelegi, mida ta nimetab kunstiteose auraks (see seostub teose ainukordsuse ja originaali tähtsusega) ja mis tehnilisel reproduktsioonil põhinevate kunstidega nagu foto või film pigem enam ei seostu (fotoga küll natuke rohkem). Kunst on põhimõtteliselt alati reprodutseeritav olnud, lihtsalt foto ja film viisid selle uuele, tööstuslikule tasemele. Mitte et ta selle üle otseselt kurvastaks – uued meediumid avavad uusi tajuvõimalusi, avastavad tuttavas tundmatut ning elu läheb edasi.

Eelmise loo peakangelast «Mona Lisat» saab pidada sedasorti aura ülimaks näiteks (aura üks iseloomujooni on muide distants). Omamoodi huvitava peeglimängu auradega pakub ju staaride oma ihusilmaga nägemine (distantsi kadumine). («Ta oli palju väiksem, kui arvasin,» rääkis 1990ndatel New Yorgi ööklubis Madonnat näinud sõber.)