NÄDALA PERSOON ⟩ Ülle Kaljuste: ma tahan ikkagi kuhugi kuuluda

Ülle Kaljuste suvises Kelvingis. Kroonilise talisuplejana on Tallinna ümbruse rannad talle üdini tuttavad. Nad on talvise pundiga käinud Pirital, Rohuneemes, Kalarannas ja linnahalli juures. Viimast kutsuvad nad Tallinnas vändatud Christopher Nolani filmi järgi Tenetiks. «Seal astud vaid mõne sammu ja oled kohe kaelast saati sees!» Foto: Madis Veltman

Ega muidu rõõmu ära tunneks, kui vahepeal nukker ei oleks, ütleb näitleja Ülle Kaljuste sündmusterohkest suvepuhkusest sel nädalal etendustega Viinistul uude teatrihooaega astudes. «Uued ajad panevad ju uusi asju avastama!»

Taaskohtumisele ammuse sina-tuttava Ülle Kaljustega haaran kaasa kaks intervjuud, mis me temaga 1990ndail Pühapäevalehte tegime. «Näe, isegi mõni täitsa tark mõte oli mul siin juba sees,» imestab ta naerdes oma tollaseid vastuseid sirvides.

Jutu arenedes tõdeme, et noorena ei oska õnneks mõelda, et igale põlvkonnale läheneb kord see aeg, kui refrääniks saab fraas «ja ei jäänud teda ka» – mitmetähenduslikumalt, varjundirikkamalt, kui pealkirjaks Agatha Christie kuulsal põnevikul, mille lavaversioonis ta Kellerteatris teist suve Viinistul kaasa teeb.

Teisalt leidub aristokraatliku joonega näitlejanna selleski suves rõõmustavalt palju uut, vahvat, esmakordset. «Jah, mugavam oleks olla nii, nagu alati oled olnud. Aga aja käest ei saa ju ära joosta,» arutleb ta. «Või astud kõrvale ja kogu moos. Parem on ennast üllatada, leida väljundeid, millega sa harjunud pole.»