:format(webp)/nginx/o/2018/03/09/7671879t1hfed2.jpg)
Leigo järvemuusika tähistab eeloleval nädalavahetusel oma 25. sünnipäeva kaasaegse balletilavastusega «Aju», mille puhul on Valgamaa looduse keskele kutsutud esinema ka Hollandi tuntud elektroonilise muusika artist Legowelt.
Legowelti kaasamine projekti algas lavastuse ühe helilooja Sander Mölderi sõnul ajuteadlase Jaan Aru selgitusest, kuidas aju paneb suurt pilti kokku n-ö lego tükkidest. Aja edasi liikudes tuli mõte kaasata festivali välisartist ning nii nimeliselt kui ka muusika käsitluselt liikus heliloojate mõte Legowelti peale.
Legowelti võib pidada elektroonilise muusika ajuks, kes valdab helimasinaid, eriti aga süntesaatoreid ülima kergusega. Artisti laia muusikaampluaa tõttu on teda kutsutud isegi gooti või reggae festivalidele mängima. Leigo järvemuusika raames anti Legoweltile esimest korda võimalus luua muusika nii balletile kui puhkpillikoosseisule.
/nginx/o/2024/08/08/16277239t1h04a8.jpg)
Kärt Kelder vestles Legoweltiga helilooja ootustest Leigo Järvemuusikal ning tema kujunemisest elektroonilise muusika heliloojaks, kelle loomingul ei tundu olevat piire.
Te esinete tänavu esimest korda Leigo järvemuusikal keset Valgamaa loodust. Kuidas jõudis teieni pakkumine kirjutada muusikat balletile?
Sander Mölder küsis, kas soovin osa võtta ning kohe nõustusin. Ma pole kunagi loonud muusikat balletile ja see tundus väga põnev. Kaasaegne ballett on väga äge. Samuti on teema «Aju» väga lai, mis andis vabamad käed loomiseks. Tööprotsess oli lõbus, sest muusikat tehes mõtlesin kogu aeg, kuidas tantsijad selle järgi liiguvad ning mis trikke sisse põimida, et tantsijad saaksid teha teatud liigutusi. Ma pole muidugi koreograaf ehk siis see saab olema üllatus. Olen samas väga põnevil tulemuse osas.
Teine huvitav asi on see, et pidin esimest korda kirjutama muusikat puhkpillidele, päris instrumentidele, mida ma pole varem teinud. See oli päris väljakutsuv, sest ma ei oska noote lugeda ega kirjutada. Tulime just esimesest proovist ning oli vapustav näha neid mängimas minu loodud muusikat.
/nginx/o/2024/08/08/16277265t1hb2ed.jpg)
Kuidas te muusikutele oma loomingu ilma nootideta selgeks tegite?
Tean muusikateooriat, kuidas muusika töötab. Õppisin selle ise selgeks, teadmata, mis on oktav või noodid. Võib-olla isegi paljud meeskonnast ei tea, et ma ei oska noote lugeda. Muidugi kasutasin oma kõrvu ning mõistan nootide kontseptsiooni, teooriaid, instrumente ja muusikasüsteemi teooriat, mille õppisin 1990ndatel ise selgeks.
Leigo järvemuusika tutvustuses on kirjas, et üks nende eesmärke on populariseerida klassikalist muusikat. Mida saab teie arvates elektrooniline muusika klassikalisele juurde anda ja vastupidi?
Klassikaline muusika saab avada võimalusi kasutamaks kaasaegseid instrumente. See võiks kõik kokku sulada, nagu see, et saad mängida Bachi süntesaatoril.
Muidugi leian, et elektroonilise muusika loojad võiksid rohkem kuulata klassikalist muusikat. Muusika on nüüdisajal väga lihtne, elektrooniline muusika eriti. Kõik saavad seda teha ja väikese vaevaga oma loomingut välja anda. Aga kui kuulad Bachi või teisi heliloojaid, siis saad kogeda väga huvitavaid meloodiad. See on midagi, mis on puudu tänapäeva muusikas. Muusika loomisesse võib väga palju panustada. Klassikaline muusika on selles mõttes õpetanud palju.
Leigo Järvemuusika 25: balletilavastus «Aju»
10. august kell 16.00–23.30 Leigo talus
- Esitajad: Legowelt, The Horn Collective
- Heliloojad: Timo Steiner, Sander Mölder, Legowelt
- Lavastaja-koreograaf: Teet Kask
- Libreto: Jaan Aru, Tõnu Õnnepalu
- Tantsijad: Carlos Campo Vecino (SP), Maria Solei Järvet, Anna Roberta (Eesti Rahvusballett), Aleksandra Kantola, Jevgeni Grib (Eesti Rahvusballett) ja Tähtvere Tantsukeskuse tantsijad.
- Valguskunstnik: Margus Vaigur
- Kujundaja-arhitekt: Ülar Mark
- Videokunstnik: Juho Lähdesmäki
- Tule- ja maastikukunst: Tõnu Tamm
Millise väljakutse see projekt teile esitas?
Mitmel levelil on see olnud väga paeluv projekt, sest lõin esimest korda balletile muusikat. Samuti tundub lokatsioon huvitav, kus kasutatakse ka pürotehnikat. Võtsime asja kokkupanemiseks paar kuud, et teema läbi arutada ning kõik sujus väga paindlikult. Nüüd harjutame viimaseid osi, et näha, kuidas need sobituvad kokku.
Kas see laupäev mängite muusikat laivis?
Jah, osaliselt, kuna see on elektrooniline muusika, aga me peame vaatama, mis on laivis mängitud ja mis sekvenditud. Eks ole siis näha.
Eestis peetakse klubimuusika ja -kultuuri alguseks 1991. aastat ning selle subkultuuri suureks mõjutajaks olid John Peeli saated BBC Radio 1s. Kuidas avastasite teie enda jaoks elektroonilise muusika?
Kõik algas 1980ndate lõpus, 1990ndate alguses, olin ehk 14-aastane, kui kuulsin uutmoodi muusikat, techno't ja house’i televisioonist või raadiost. Olin sellest väga paelutud. Haagis, kus elan, seal oli palju piraatraadiojaamu, rohkem kui kümme, mis mängisid iga nädalavahetus huvitavat elektroonilist muusikat, väga põrandaalust ja obskuurset. See tundus noorena lahe, kuna kõlas teisiti ning vastandus n-ö meinstriimi süsteemile.
Kas tegemist oli kohalike DJdega, kes sellist muusikat mängisid?
Haag on alati olnud musikaalne linn. Igaüks tahtis toona plaadipoe põhimõtteliselt avada. Pidusid ja skeenesid oli palju, kõik tahtsid DJd olla.
Legowelt esineb.
Kui toona võis elektrooniline muusika olla muudes riikides põrandaalune teema, siis Hollandis oli näiteks gabber küllaltki meinstriim, kõik kuulasid seda noorena. Thunderdome'i CDsid sai bensukast osta. Kõike gabber'i-välist kutsuti aga mellow house’iks, mis oli põhimõtteliselt klubimuusika Amsterdamist.
Haagis oli aga teistsugune, põrandaalune skeene, mis moodustus Bunker Recordsi kollektiivi Unit Moebiuse ümber. Unit Moebius koosnes kahest 18-aastasest punkskeenest pärit noorest. Nad olid mõjutatud Detroidi techno, varajase Chicago house’i, veidra acid’i ning elektro poolt. Kõik veidi friigim kui normaalne klubimuusika, mis oponeeris pealiskaudsele Ibiza muusikale.
Selles videos teeb Legowelt ringkäiku oma stuudios.
Kuulasin seda piraatraadiost ja mõtlesin, et vau, see on midagi, millest soovin rohkem teada saada. See mõjutas mind väga tugevalt, kui avastasin Unit Moebiuse, sest mõistsin, et kui need noored Haagist suudavad sellist muusikat luua, siis suudan seda ka mina. Hakkasin ostma süntesaatoreid.
Vanad analoogid, mis maksavad tänapäeval tuhandeid eurosid, sai toona 100 kuldna ehk 15 euro eest. Mul oli olemas ka Commodore Amiga arvuti, millega sai luua muusikat. Hakkasin siis eksperimenteerima ja asju välja nuputama, sest internetti ei olnud ju. See on ka põhjuseks, miks toona tehti mitmeid autentseid plaate, kuna keegi ei öelnud tegijatele, kuidas peaks midagi looma.
Varem eksperimenteeriti muusikaga rohkem kui praegu?
Ma arvan, et see oli rohkem mittetaotluslik eksperimenteerimine. Taheti lihtsalt muusikat teha ja see plaadile pressida. Muidugi, kui hakkad tegema muusikat, siis tahad midagi imiteerida. See on jama, kui keegi ütleb, et hakkab looma midagi täiesti uut. Pigem proovid sa midagi jäljendada, viia kaugemale. Tegin seda mingid aastad ning lõpuks inimesed näitasid huvi üles. Esimene leibel, mille alt plaadi välja andsin, oli kusjuures Bunker Records.
/nginx/o/2024/08/08/16277303t1h72bd.jpg)
Aastaid on möödas ning teie Instagramist peegeldub, et aastatega on ka süntesaatoreid ja teisi masinaid juurde tulnud. Mitu neid kodus on?
Paljud süntesaatorid on mul pakitud kuhugi kappi või pööningule või laenan neid inimestele ja müün maha. Äkki on neid mul umbes 30 kokku. On inimesi, kes süntesaatoreid koguvad ja pühivad neilt iga päev tolmu. Mulle meeldib neid ikka muusikas kasutada. Nad on nagu koostisained, kus igal ühel on oma maitse või see, kuidas nad on programmeeritud, muudab viisi, kuidas nendega töötada, mis omakorda mõjutab tulemust, kuidas muusika kõlab. Mul ei ole ka vaid üks viis, kuidas töötan, vaid kasutan erinevaid meetodeid.
Palun tooge näide.
Paljud inimesed kasutavad DAW-sekventserit arvutil ning peavad stuudios kõik kenasti paika sättima ja ühendama. Enamasti on mul üks süntesaator, mida mängin käsitsi ning lindistan arvutisse. Kui võrrelda internetis leiduvate õpetusvideotega, siis mõne inimese jaoks teen kõike valepidi. Tänapäeval näidatakse sulle ette, kuidas muusikat teha, kuid niiviisi kõik kopeerivad meetodeid ja õpetajaid ning tulemus kõlab samamoodi. Mõnikord on see hea, sest info kiire leviku tõttu võib uutmoodi tegemisest kujuneda uus muusikastiil. Aga teisalt on siis müstilisus asjalt ära pühitud. Vanasti oli elektrooniline muusika müstilisem, sest keegi ei teadnud, kuidas arvuteid ja süntesaatoreid selleks kasutada.
Koosöös Šveitsi elektroonilise muusika instrumentide muuseumiga saite mängida erinevatest ajastutest pärit süntesaatoritel. Olete öelnud, üllatusi sealt ei tule, sest instrumendid toimivad samaviisi. Ja samas olete välja andnud kokku ca 168 EPd ja LPd ning ka Leigo järvemuusika jaoks lõite albumitäie muusikat.
Kui saad uue instrumendi, siis lükkab see sind uue heli poole. Uus instrument on ka minu jaoks alati uurimusprojekt, et mida see masin teha suudab. Kui kaugele saan selle võimekust viia? Minu jaoks on väga lõbus sukelduda instrumendi helimaailma sisse. See annab ka aimdust disainerite mõttemaailmast, kes selle pilli lõid. Muusikainstrumendid pole lihtsalt asjad, vaid nendega saab kunsti ja kultuuri teha. Kui mõelda suuremalt, siis need instrumendid on siin universumis spetsiaalsed ja maagilised. Nendega saab luua helisid, mis omakorda tekitavad meis emotsioone, lugusid. Respekteerin neid kõiki, isegi kui nad on viletsavõitu, odavad või isegi väga kallid.
Mis on negatiivset, aga ka positiivset elektroonilise muusika tööstuses?
Negatiivne pool on see, et kõik võtavad ennast liiga tõsiselt, puudub huumorisoon või võime peegeldusteks. Aga eks see ole igas tööstuses.
Alati on midagi skeenes või kultuuris üleüldiselt, mis võiks paremini olla. Nii palju on subkultuure elektroonilise muusika skeenes. Ka minu muusika kuulub väga mitmetesse neist. Mängin näiteks gooti festivalil ühel nädalavahetusel ja kuu hiljem reggae festivalil, olen isegi psytrance-festivalil mänginud.
Kohalikus skeenes on meil olnud mure, et inimesed ei respekteeri ega kuula enam muusikat. Puudub uudishimu, mis on uus saund või mida üldse DJd mängivad.
Üks subkultuur võib seda öelda, aga teises sa neid probleeme ei näe, kõik tantsivad ja lähevad hulluks. Olen olnud skeenedes sees päris pikka aega juba ning alati on inimesi, kes kurdavad millegi üle, eriti, et inimesed ei ole muusikast huvitatud. Ütlesin ise sama 1990ndatel, aga tegemist on ju põrandaaluse muusikaga. Paljud inimesed ei ole sellest huvitatud, nad tahavad kuulata Spotifyd ja nad lähevad klubisse jooma. Lõpuks on vähe inimesi, kes tulevad klubisse müstilise tantsukogemuse tõttu, et muusikat kuulata. Müstilist kogemust on võimalik leida ja kogeda, pead lihtsalt õige klubi ja peo leidma.