Maxima disko ehk Kilekott teeb mehe šikiks

Olesja Katšanovskaja-Mündi maal «Maximaalne vajalik» (2020) PoCo-s. Foto: Eero Vabamägi

Olesja Katšanovskaja-Mündi maalil «Maximaalne vajalik» (2020) näeme üht Maxima kilekotti. Kott on tõstetud pärast väsitavat poeskäiku lauale ja ootab nüüd, et asjad (tundub tervislikumat sorti kraam) saaksid kappidesse pandud. Ega neid ei saa ju kotti jätta! Ja mis saab kotist? Kuhu viib selle tee?

Otseselt popkunstiks ei saa teost kujutuslaadi tõttu pidada, see eritab selleks liiga kahvatut valgust, on kuidagi loomulik, eluline ja üldse mitte tehislik. Maxima kilekott küll tekitab unelusi massitootmisest ja sellega kaasnevast surmahämust ning apokalüpsisest.

Millalgi mõtlesin teha suurema ajakirjandusliku loo kilekottidest. Mitte niivõrd ökoloogilisest perspektiivist – mis on ju ka oluline ja nüüdisaegne perspektiiv –, aga pigem sümboolsest. Kilekott kui aksessuaar. Kas sellega ringi käia oleks uhke või hoopis häbi? Mõtlesin küsida moetundjatelt, kuidas nad kilekotti suhtuvad ja kas käiks sellega. Mulle on kuidagi jõudnud tekkida mulje, et kilekott kui aksessuaar pole paljude jaoks eriti hinnas. See saadaks nagu ebamugava signaali, et elus ei lähe võib-olla kõige paremini.