NÄDALA PLAAT ⟩ Rokiikoonide poeetiline tagasitulek

Indie-ikooni The Smashing Pumpkinsi boss Billy Corgan armastab salapära. Foto: Marta Perez

Indie-ikooni The Smashing Pumpkinsi boss Billy Corgan on korduvalt tunnistanud, et on püüdnud rokenrollist kuidagi üle saada, aga see ei tule kuidagi välja. Rokenroll saab ta ikka kätte.

Täpselt sama juhtus ka bändi 13. stuudioalbumil, mis naaseb nii sisult kui ka vormilt nende parimate albumite juurde, mis valmisid möödunud sajandi viimase kümnendi esimeses pooles. Ütle mis ütled, 1990ndate alternatiivrokkmuusika on täiesti mõeldamatu The Smashing Pumpkinsi meistriteosteta «Siamese Dream» (1993) ja «Mellon Collie and the Infinite Sadness»(1995).

Kui mõõta artisti kuulsust simpsonomeetril ehk selle järgi, kas bänd on osalenud menukas joonissarjas «Simpsonid», siis The Smashing Pumpkinsil on sellega kõik korras. «Aitäh, et tänu teie süngetele lauludele ei nõua lapsed minult asju, mida ma neile lubada ei saa,» kiitis Homer Simpson sarja seitsmendas hooajas bändi. «Eks me püüa,» kohmas Corgan tagasihoidlikult, ja mis seal salata, eks see ole neil õnnestunud ka.