KULTUURIS KUUM ⟩ Siin ei taha keegi teiega rääkida

Jevgeni Zolotko «Aadama saladus» vajab isiklikult võtmist, vajab enese ära tundmist murdunud ustes, kõhetutes lastekehades, kohmakates kudumites, anonüümsetes hauakivides ja tutvumiskuulutustes, purunenud tuulelohedes. Ennekõike selles ontoloogilises üksinduses, mida igapäeva-mina eest varjab kõnevõime. Foto: Eero Vabamägi

Eesti kunsti külmetavate kätega mehe Jevgeni Zolotko retrospektiivsel installatsioon-näitusel «Aadama saladus» kästakse meil kohtuda oma olemasolu üksinduse valuga.

Oleme sunnitud tunnistama üha kriipivamaks kasvavat lugu inimesest, kes kõneleb vaid läbi näiliste mõttetuste – inglite keele. Nii öeldakse meile, et ka meie oleme säärased. Ka meie ei suuda päriselt kunagi kellegi teisega kohtuda, kunagi kellegi teisega rääkida.

Lubage mulle üks huumorivaba anekdoot. Kaks ja pool aastat tagasi ilmusid ühe Eesti uudisteportaali esiküljel kõrvuti kolm pealkirja, millest ühes kuulutas poliitik koroonakriisi lõppu ja lubas, et Eesti elu pole kunagi varem parem olnud; teine oli näitleja arvamusavaldus, et pandeemia tuli inimkonnale kokkuvõttes kasuks; kolmas esitas külma statistilise fakti, et enesetapp on Eesti noorte esimene surmapõhjus. Mida ütleb meie, kes me oma ühiskonda ajaloolise saatuse paratamatuses käimas hoiame, kohta see, et alles ellu astuvad ja ringi nuusutavad inimesed otsustavad: «Tänan, ei!»? Palun lugejal see hilisema tarbeks meeles pidada.