RETROSPEKTIIV ⟩ Võim ja vaim: kuidas punarektor Koop sai endast portree ja kunstnik Malin telefoni

12.07 kuni 17.08 on galeriis Pallas näitus «Ilmar Malin 100. Homo Ludens». Foto: Kristjan Teedema

Ilmar Malini 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus «Homo Ludens» (mängiv inimene) Pallase galeriis üllatab toredasti sellega, et näidatakse töid, mida muidu nii naljalt ei näegi!

Koostamise eripäraks on kahe kunstimuuseumi tööde vältimine (erandiks kaks eskiisi). Malinil oli tarkust võtta kujundajaks Enn Tegova ning abilisteks kunstiajaloolased Peeter Talvistu ja Holger Rajavee.

Juba algus on muljet avaldav: installatsioon molberti, poeet Aleksander Suumani portree, barokse lauakese ja paletiga. Aga Suuman on kuidagi veidras asendis. Vaatasin etiketti ja mul oligi õigus, see on maalitud 1954. aastal, mil Stalini surmast oli möödunud aasta, näitustel esinemiseks ei olnud enam kohustuslik portree töökangelasest, see võis olla ka tuntum kultuuritegelane. Muidugi niisugune, kelle olemuses tuli välja tuua võitlev kommunismiehitaja sirge selja ja optimistlikult tulevikku vaatava pilguga. Suumani puhul pigem kujutati hetke, mil kunstnik vaatab pärast viimast pintslitõmmet hindavalt oma maali. Kommunismiehitajat aga näeme akende vahele riputatud eskiisil diplomitööle «Evi Rauer Ljubov Jarovajana».

Portreede rivi algab abikaasa Inge Malini (1956) südamliku portreega, edasi näeme nelja-aastast Peep Lassmanni muinasjuttu kuulamas ja kunstniku oskust lapse maailma sisse elada ning palju-palju portreid. Seina lõpus olevad kaks abitut naiseportreed aga on Malini õpilaste, mitte tema omad.