Atlantise keiser ⟩ Sadism sundis Surma ametist loobuma

Bubikopfi (Kristel Pärtna) ja Sõdur (Heldur Harry Põlda) näitavad publikule, mis on armastus: suutmata teineteist tappa, pöörduvad nende sõjamõtted mõteteks armastusest. Foto: Tairo Lutter

Kolmapäeva õhtul esietendus Rahvusooperi Estonia ja Von Krahli teatri ühistööna sündinud ooper «Atlantise keiser» – ainus teadaolev säilinud ooper, mis on valminud natside koonduslaagris.

Ooper, mis kannab alapealkirja «Surma sõnakuulmatus», on suuresti satiiriline nägemus maailmast, kus inimelul ei ole erilist väärtust. Ning ehkki näib, et ooper on tugevalt seotud olude ja ajaga, kus see sündis, on «Atlantise keiser» äärmiselt kõnekas ka praegu.

Lavastaja Peeter Jalaka sõnul mõtleb lavastaja iga töö puhul paratamatult ka kontekstile. «Meil ei olnud soov keset suve ülearu morbiidset asja teha, küll aga rääkida sellest, mis tundub meile oluline,» sõnas lavastaja.

Ooperi keskmes on lugu diktaatorlikust keisrist Overallist, kellele ei piisa tema praegusest positsioonist, vaid kel on soov ja püüd saada Surmaks endaks, et saavutada võit ülemaailmses sõjas. Mõneti selleks, et keisrile koht kätte näidata, teisalt selleks, et protestida, loobub Surm oma ametist, jättes tuhanded sõdurid «eluga maadlema, andma endast parimat, et surra».