Mika Waltari via Piret Saluri

Piret Saluri ajajärk eestikeelses waltariaanas algas 1984. aastal. Foto: Tairo Lutter

Need, kellel kokkupuuteid akadeemilise kirjutusega, on küllap kogenud, et mõne allika puudumisel ollakse sunnitud sellele viitama teise allika kaudu. Selle tähistamiseks kasutataksegi ladinakeelset sõna via, mis otsetõlkes tähendab teed. Aga iga kulgemine maastikul ühest lähtepunktist teise leiab aset samuti vahepunktide kaudu.

Niisamuti on ka tõlkimisega ühest keelest teise. Tõlkijad on meediumid, kelle k a u d u ühe kultuuri artefaktid hargnevad laiali teistesse kultuuridesse. Neist saavad kultuurilaenud, kuid samal ajal ka vastuvõtva kultuuri rikastajad.

Soome kirjandusklassiku ning ühtlasi lipulaeva Mika Waltari (1908–1979) looming on eesti keeles esindatud mitmete tõlkijate kaudu, resp. tõlgetena. Waltari esimene tulek eesti keelde leidis aset juba 1929. aastal Looduse kroonise romaani sarjas ilmunud «Suure illusiooniga» (tõlkijaks Looduse kirjastuse korrektor Helmut Pürkop, pseudonüüm Aleksander Rahkama). Aasta varem Soomes ilmunud teosest sai menuk nii seal- kui siinpool Soome lahte. 1930. aastatest leiame Waltari tõlkijatena ajakirjanik August Hanko ja Lembit Riiseni.