Lapsed teavad kõige paremini, kuidas loodust ja linna omavahel lepitada

Loomaökoloogi ja teaduse populariseerija Tuul Sepa tempokas romaan "Haki ordu" ei püüa meid elama õpetada, vaid annab soovitusi.  Foto: Kristjan Teedema

Hiljaaegu murdis minu magamistuppa sisse koerliblikas. Magalarajoonis elades võib millestki sellisest vaid unistada. Juhul kui kirju ja mõneti ootamatu külaline üldse on keegi selline, keda tasub oodata ja kellest unistada, sest võib üsna kindlalt väita, et see ei ole meeldiv ei liblikale ega inimesele.

Mõningase üritamise peale leidsime üheskoos liblikaga tee välja tagasi ning kutsumata külaline võis oma teed minna, oma liblikaasju edasi ajada, ning mina võisin omakeskis mõtlema jääda, kuhu tal minna on ning mis temast edasi saab?

Reaalsus on see, et linnas, mis järjepanu täitub parklate ning uute betoonehitistega, mille arvelt kaovad looduslikud rohealad, mis aegamisi asendatakse tehislike parkidega, mis ei hakka ealeski korvama loodusele tekitatud kahju, on lihtne unustada, et me ei ela siin tegelikult üksi. Et linnastumine on meid viinud nii kaugele, et Põhja-Tallinnas elavad šaakalid, Mustamäel aga võib kohata jänest ja ka rebased on igapäevased külalised, sest nende elupaiku ei tõrjuta pelgalt järjest kaugemale, vaid hävitatakse täielikult selle nimel, et meie saaksime «loodusele lähemal» olla.