Puškin, Gogol, Dostojevski, Pasternak, Gorki… Üksteise järel hävivad vanad raamatud kirve, mootorsae ja leekide koostoimes. Inimesed vaatavad sõnatult, pea keegi ei tõsta kätt barbaarsuse peatamiseks.

Soe augustiõhtu. Õhus sumisevate sääskede eest päästavad ainult keemiline kaitse ja ebatavalise sündmuse eelnauding: Aleksei Plutser-Sarno kutsus oma lähima ringi publiku šokeeriva pealkirjaga performance’ile «On aeg ilukirjandust piitsutada!» («Худлит пора пороть!»)

Revolutsiooniline madrus Plutser, nagu kutse allkirjastatud oli, kavatses vene kirjanduse eksekuteerida selle eest, et just nimetatud kirjandus juhtis kogu 19. ja 20. sajandi jooksul rahvast, seega ka meid koos teiega, ilmselgelt vales suunas.