Muusikamaailmas üldiselt kipub nii olema, et selleks, et üks bänd saaks joosta, peab mõni teine bänd esmalt kõndima õppima, ning The Prodigy on alati olnud üks neid ansambleid, mis õppis roomama, seejärel käima ning lõpuks ka jooksma, et siis tagaaetava rollist tagaajaja rolli taanduda.
See tähendab, et kuidagi läks nii, et hetkel, mil The Prodigy oli teised omasugused ansamblid, mida iganes see ka ei tähendaks, kõndima õpetanud, hakkas ta neil pooleldi ähvardavalt, pooleldi innustavalt järel jooksma, et teha kindlaks, et see absurdselt ideaalne kombinatsioon energiast ja särtsuvast elektroonikast kunagi välja ei sureks.