Saami joiguja Wimme: lapsena internaadist koju jõudmine tähendas pääsemist paradiisi

Wimme suudab joigumisega väljendada tundeid, mida pole sõnadesse võimalik panna. Foto: Peeter K?mmel

​Wimme Saari (65) on üks staažikamaid saami joigujaid ja muusikuid. Džässreivide aegadest varastel 2000ndatel elustub mälupilt Tallinnast Sossimäelt tselluloosivabriku õuelt, kus kummastavat elektroonilist muusikat sulatas joiuga juba siis kümmekond aastat tegutsenud artist.

Mäletan, et olin hilisteismelisena lummatud, aga ka pisut segaduses. Tegu oli piisavalt imeliku, ent tähelepanu äratava muusikaga.

Nüüd, veerand sajandit hiljem pole meie vestluse teemaks pelgalt muusika. Wimme esineb viimasel ajal küll harva, aga pole lavalaudadelt kuhugi kadunud. Vahepeal on ta rahulikus rütmis kulgedes välja andnud viis plaati ja esinenud arvukatel rahvusvahelistel festivalidel. Ta on siiras vestluskaaslane, kes lausa pihtimuslikult avab oma mõtteid joigumisest, muusikast, saami keele ja kultuuri hetkeseisust. Põhjuse vestelda annab Harjumaal Nõmbra valgusfestivalil 24. augustil toimuv kontsert, kus ta koos pikaaegse bändikaaslase Tapani Rinnega taas esineb.

Wimme Saari, millist elu sa praegu elad? Kas saami joiguja jaoks erineb suvi kuidagi talvest?

Kontserte on mul viimasel ajal üsna vähe. Jalutan palju, olen käinud mõned korrad ujumas ja paadiga sõitmas. Suvi on minu jaoks ringiliikumise aeg. Vahepeal muidugi mängin klaverit ja joiun. Elan üsna impulsiivselt, kulutan oma aega.