NÄDALA RAAMAT Saapake, mis paarilisest ilma

Copy
Tamara Petkevitš 1994. aastal Iisraelis.
Tamara Petkevitš 1994. aastal Iisraelis. Foto: CC BY-SA 3.0/Wikimedia Commons

Tamara Petkevitši originaalis 1993. aastal avaldatud mälestused ilmuvad eesti keeles samal ajal Aleksandr Solženitsõni «Gulagi arhipelaagi» uustrüki ning mullu meieni jõudnud Jevgenia Ginzburgi raamatuga «Ränk teekond». Põhjus, miks Venemaal eelmisel sajandil toime pandud julmused taas tähelepanu köidavad, on arusaadav – tajume ohtu, et ajalugu kordub. Teisel kujul, kuid ikkagi.

Kui Solženitsõn annab läbi töötatud ja üdini paljastava ülevaate Gulagi süsteemist, siis Petkevitš kirjutab, mis temaga juhtus ja mida tundis, kuidas tajus kaaslasi, kuidas surm või saatus lähedastest lahutas, kuidas kiusas KGB.

Mälestuslikkus seob Petkevitšit Ginzburgiga. Mõlemad naised on bolševistlikust koorekihist ja usuvad süsteemi, kuni see nende pereliikmeid, sõpru ja neid endid hävitama asub. Mõlemad on hiilgava mäluga, oivikud kirjanduse alal. Nad läbivad hulga olukordi, kus ellujäämine on ime. Nad ehitavad isikliku mõjuga enda ümber sõnastamatu kaitsekihi, mis hoiab inimlikkust alal. Ja kirjeldavad kaasvange, kel see omadus on samuti esil. Kummaline, aga just suur julmus teeb inimlikkuse selgemalt nähtavaks.

Tagasi üles