NÄDALA PLAAT ⟩ Loomu poolest toores

49-aastane Jack White ehk kodanikunimega John Anthony Gillis on mees nagu orkester ja orkester nagu mees. Foto: Dylan Martinez/Reuters/Scanpix

Kui melomaan kasutab helitehnikat selleks, et muusikat nautida, siis audiofiil tarvitab muusikat selleks, et tehnikat nautida. Nende kahe ühisosa leida pole kerge, aga siiski on see võimalik. Ühe sellise ühendava lüli nimi on Jack White, pool kunagisest superduost The White Stripes, multimiljonärist tehnilisi kurioosumeid jumaldav ja salvestusprotsessis igasuguseid digividinaid nagu katku vältiv ekstsentriline mees.

Jack White panustab õige saundi loomisesse ehk isegi rohkem kui muusikasse endasse ning tulemuseks on palad, mis kõlavad nagu ei miski muu. Lisaks on White oma albumite vinüüliversioonidesse peitnud suurepäraseid üllatusi. Üllatada talle meeldib. White on veendunud, et analoogtehnika võimaldab saavutada rikkama, ruumilisema ja detailsema heli, mis digitaalsel salvestamisel võib kaduma minna, ja tõepoolest, kõlapilt ongi emotsionaalselt sügavam ning suudab paremini edasi anda muusika soojuse, hinge ja energia. Eelkõige energia.