/nginx/o/2021/08/09/13980077t1h7f3d.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/08/27/16317409t1h5640.jpg)
Ajateatri kergemas kuues suvelavastus «Duetid» laseb Anija mõisa aidahoones meeleheitel läbi naeru kõlada. Ootuspärase ajarännaku asemel tuuakse vaatajani paarisuhte eksistentsiaalne pool.
«Duetid» koosnevad neljast osast, sama palju on publiku ees ka suhetega kimpus paare, kes püüavad omal moel toime tulla rahutuse, ängi, petmise, üksinduse ja vananemise hirmuga, olles veendunud, et õnnelikuks saamine on võimalik suuresti üksnes kellegagi koos. Abielu, kooselu, sõprus või siis, kui koos elada ei suuda, aga ikkagi on hea tajuda, et kusagil on keegi olemas – kuidas iganes me kooseksisteerimist ka ei nimetaks, «Duettides» avaldub neist kõigist midagi.
Peter Quilteri «Duetid»
Lavastaja Anne Velt, kunstnik Killu Mägi, kostüümikunstnik Jana Volke-Valk, valguskunstnik Terje Kähr, muusikaline kujundaja Madis Muul.
Osades Merle Palmiste ja Raivo E. Tamm
Esietendus 12. juulil 2024 Anija mõisas
Etendused veel KUMU auditooriumis 26. ja 27. oktoobril ning 17. novembril
Peter Quilteri kirjutatud ja Anne Velti lavastatud suvine kömöödia «Duetid» sisaldab publikuhuvi äratamiseks arvukalt elemente, alates näitlejate valikust (Merle Palmiste ja Raivo E. Tamm), asukoht – roosamanna esteetikaga võluv Anija mõisa interjöör – ja lõpetades võimalusega meelt lõbustada, teiste- ja enda vigade ning äparduste üle naerdes.
Teine inimene meie kõrval ei saa meid õnnelikuks teha, sest õnnelik olemine algab meist endist.
See naer ei ole üleolev ega parastav, paarisuhete naljakate külgede tajumine loob võimaluse seoseid näha ja leida meie elusid puudutava. Kuigi vihjed näidendi tegelaste päritolule on ilmsed ja lisaks brittidele ning ameeriklastele lipsavad teksti sisse ka eestlaste nimed ühes kõigile tuntud kultuuriobjekti Estonia teatri äramainimisega on lavastuses käsitletavad teemad rahvusülesed, olles aktuaalsed igas maailma nurgas.
Eksistentsiaalne äng
«Duetid» tegelevad inimese elus möödapääsmatu eksistentsiaalse ängiga, rahulolu otsingu pingestatud olemisega, püüdes leida vastust küsimusele, millise sisu me oma elule anname, kellega koos seda jagame? Alltekstina kõlamas teadmine, et teine inimene meie kõrval ei saa meid õnnelikuks teha, sest õnnelik olemine algab meist endist, selle rippumise korral kellestki on ka rahuolematus kohe platsis!
Miks me siis ikkagi vajame teist enda kõrvale? Paradoksaalsel kombel saab üksiolemist paremini nautida, kui keegi on meie kõrval, vajame kedagi näitamaks, et me tegelikult teda ei vaja.
:format(webp)/nginx/o/2024/08/27/16317431t1he8ec.jpg)
Lavastuse neli osa võikski sõnastada järgnevalt – 1. Me tunneme, et vajame kedagi; 2. Me arvame, et teame, keda me vajame; 3. Vajame kedagi näitamaks, et me teda ei vaja; 4. Vajame kedagi, sest nii lihtsalt on kombeks.
Kui esimeses osas teemal «Pimekohting» kaardistatakse rahulikus tempos eneseavamise kohmetus, soov näidata ennast paremana ning püüd leida kaaslane, siis teemade lisandudes hakkavad tooni andma kiirenev tempo, näitlejate oskuslik fraseering ja teksti rütm selle diminuendode ja crescendode'ga.
Suhe nagu muusika
«Duettide» puhul on paralleel muusikaga tuntav, näitlejate esitatud mehe ja naise dialooge võib võtta kui dzässilikus muusikapalas esinevate intensiivsete soolode omavahelisel põimumisel kohati tekkivat helikeelt, mis peaaegu ebakõlana tunduvana muutub seda kütkestavamaks, mida loo jätkudes saavad selgemaks selle tervikut teenivad noodid.
Paralleel muusikaga on tuntav, näitlejate esitatud mehe ja naise dialooge võib võtta kui dzässilikus muusikapalas esinevate intensiivsete soolode omavahelisel põimumisel tekkivat helikeelt.
Viimase puhul on oluline balansseerimine, vältimaks ohtu ennast suhtesse ära kaotada või soolosse jäädes saatev tühjaks jooksutada. Muusika saatel toimuvad ka stseenivahetused, mida saadavad tervikut toetavad lembelaulud. Lavakujunduses kasutatud stangedele ritta seatud riided lasevad aimata lava taga toimuvat, kostüümid rippumas otsekui nahad, mis ootavad sisse pugemist.
Siinkohal on paslik lõpetada lavastuse avaepisoodis kõlanud mehe sõnadega: «Aga daamide juuresolekul püüan ma keelt talitseda. Vähemalt seni, kuni nad on mind paremini tundma õppinud. Sest siis võid juba olla sina ise, eks? Kui asi üldse sinnamaani jõuab. Tavaliselt ei jõua. Aga üritame ikka edasi. Kusagil see armastus meid ju ootab.»